Kati Orru

Kati Orru (sündinud 4. augustil 1982 Tartus) on eesti sotsioloog.

Välislingid

Hiljutine torm pani proovile meie ühiskonna säilenõtkuse (ingl resilience). Ehkki paljud inimesed teevad senini jõupingutusi, et tavaelu taastada, peab igaüks meist nüüd mõtlema, kuidas järgmise tormi, üleujutuse või elektrivõrgu rünnaku ajal paremini toime tulla. Lootma ei saa jääda ainult riigile, meil endil lasub vastutus oma heaolu eest ja inimlik kohustus toetada nõrgemaid.
Ka Tartu Ülikooli keskkonnasotsioloogia uurimisrühma töö näitab, et eelkõige tunnevad ärevust äärmuslike ilmaoludega toimetuleku ees linnainimesed ja venekeelne elanikkond.Maapiirkondades ollakse loodusjõudude tekitatud ebamugavustega nagu elektrikatkestused rohkem harjunud ja paremini valmis mõnda aega ilma kõrvalise abita toime tulema. Traditsioonilistest looduses toimetuleku oskustest võõrandumas ja alternatiivse kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemita linnainimesed muretsevad oma haavatavuse pärast rohkem.
Linnainimesi ei rahusta ilmselt eriti, et elutähtsate teenuste tagamisel ja päästeoperatsioonides on linnad oma suure hulga potentsiaalsete kahjukannatajatega prioriteetsemad. Laiaulatuslike hädaolukordade korral on vaja piiratud ressursse suunata sinna, kus on neist kõige suurem kasu. Sarnaselt meie tormist räsitud Setumaa või Karula küladega, kes ootasid kõige kauem elektrivõrgu taastamist, jäid ka hiljutiste Portugali maastikupõlengute ajal abita ennekõike laialdased mägikülad, kus oli ka kümneid hukkunuid.
Mastaapsed joogivee- ja kanalisatsiooni ning küttesüsteemid tagavad linlikud mugavused, aga need püsivad elektrivarustuse najal. Siinjuures pole vahet, kas elektrikatkestuse tekitab pahatahtlik (virtuaalne) inimkäsi või loodusjõud.
Meie arusaamiste ja hirmude kõrval saavad hädaolukordades oluliseks inimeste oskused ja tugivõrgustik. Meie suhtlusvõrgustik (nn sotsiaalne kapital) saab sellistes hädaolukordades olulisemaks meie tööalasest seisust, haridustasemest või elupiirkonnast. Halbade asjaolude kokkulangemisel võib meist igaüks muutuda haavatavaks, ent head suhted inimestega aitavad kiiremini taastuda.
Mida eripalgelisemate inimestega ja tihedamalt läbi käime, seda suuremad on meie võimalused leida abi või vajadusel ka tõmmata niite, et ekstreemsustest tagasi tavaellu pöörduda. Head kogukondlikud suhted ei võimalda mitte ainult materiaalset tuge, vaid ka vaimset tröösti, et jõuetus- ja kaotustundest üle saada.
Siinjuures tuleks mõelda neile inimestele, kes on elusündmuste keerises üksi jäänud või tervise tõttu koju aheldatud. Kui oma pere ei ole enam ohus, võiks leida jaksu üle vaadata lähedal asuvate üksikute inimeste olukorra. Kindlasti on abi sotsiaaltöötajatest, aga kas ja millal nad läbi tormimurru nende inimesteni jõuavad? Kui probleem on nii valdav, siis keda üldse esmajärjekorras aidata? Abi saamine ei tohiks sõltuda ainult paluja hääleulatusest.
Elus muidu hästi hakkama saaval pintsaklipslasel, kel ei ole oskusi metsikutes ilmaoludes hakkama saada, on ilmselt raskem ekstreemsustest välja tulla. Samas võivad kodutul inimesel need oskused olla igapäevastes eluraskustes väga hästi välja treenitud. Vaid veerand Eesti inimestest peab oma oskusi piisavaks, et äärmuslike ilmaoludega toime tulla, nagu näitab eelviidatud päästeameti uuring.
Peale oskuse õigel ajal hädatarvilikku varuda või näiteks tormis maha langenud liinide ümber toimetada on võtmetähtsusega oskus leida infot ja hinnata eri allikate tõenduspõhisust. Sellal kui ametkonnad jõuavad reageerida ja ajakirjanikud koguvad veel infot, tundub sotsiaalmeedia usaldusväärne allikas päris kogemuste vahetuseks, abi korraldamiseks, aga ka hingekosutuseks ühesuguses olukorras inimestega mõtteid vahetades. Ent sotsiaalmeedia võib sellises suhteliselt hüsteerilises olukorras olla ka kuulujuttude ja valeinfo allikas.
Oskuste rakendamine on tihedalt seotud suutlikkuse tundega. Keskkonnapsühholoogid on välja toonud, et sellised tahtele allumatud muutused keskkonnas suurendavad isikliku elu üle kontrolli kadumise tunnet. Enesesuutlikkuse tunnet on aga vaja, et sellistes olukordades mitte käed rüpes abi ootama jääda. Kõige kehvem, mida me tormist õppida võime, on see, et loodus ongi ähvardav ja äärmuslike ilmaolude ees oleme jõuetud.
Kuigi iga kriis on omanäoline ja iga paikkond eriline, tasub nii värsketest kogemustest kui ka ametlikest riskihinnangutest lähtudes läbi mõelda järgmise kriisi võimalikud lahenduskäigud, sealhulgas kuidas kogukonda kaasata või kuidas heas mõttes ära kasutada innukaid vabatahtlikke, kel pole võib-olla veel vajalikke oskusi.
- Kati Orru, "Hädaolukorras määravad suhted rohkem kui positsioon", Postimees, 5. november 2019

Intervjuud

Loomulikult on inimese enda vastutus ja valmisolek väga tähtis, aga sageli võivad need olukorrad ületada inimese enda võimekust. Kriisijuhtide ülesanne on välja selgitada, kes võiksid olla need inimesed, kes erinevate tegurite kokkulangemise tõttu satuvad haavatavasse seisu ega saa iseseisvalt ja kogukonna toel hakkama ning kellele on sellepärast vaja ametlikku tuge.
Kriis on nagu lakmuspaber inimeste üldisele suhtele riigiasutustega tavaelus.
Kui tead, et keegi niikuinii tuleb ja päästab mind, siis see pigem vähendab enese motivatsiooni kriisiks valmistuda.
Kedagi ei saa vägisi evakueerida ja kedagi ei saa vägisi vaktsineerida. See on paratamatus.
- Kati Orru, intervjuu: Egeli Raudmäe, "Miks jäävad inimesed kriisis ikkagi hätta?", Postimees, 11. august 2023

Konkreetsete haavatavuse numbritega peab olema hästi ettevaatlik, sest see võib anda petliku kujutluse ja viia valearvestusteni kriisi haldajate poolel. [---] Näiteks kui koroonakriisi algul oli fookus akuutsetel tervisemõjudel, siis kriisi kulgedes ilmnes ja süvenes laiem ühiskondlik, majanduslik, aga ka psühholoogiline haavatavus.
Ühelt poolt sõltub haavatavus või hakkamasaamine inimeste materiaalsest kindlustatusest või psühholoogilisest ettevalmistusest ja ohuteadlikkusest. Vähem tähelepanu on pööratud riigiasutuste valmidusele pakkuda hädaolukorras abi, avalikke teenuseid ja arusaadavat infot mitmekesisele publikule. Teiselt poolt sõltub haavatavus ühiskonnaliikmete teotahtest.
Haavatavus sünnib tegurite kombinatsioonist ja seepärast tuleb kasutada erinevaid andmestikke. Näiteks eelmisel kevadel sai selgeks, et kõiki üle 65-aastaseid abivajajatena tõlgendades ei jätkuks abiandjaid. Pealegi enamik neist üle 65-aastastest on hakkajad. Aga meil oli vaja kiiresti jõuda nendeni, kel puuduvad abistavad lähedased.
[Omavalitsuste vastutusest kriisides:] Aga kriisis ei ole neile ette nähtud lisaraha ega ole neil teadmisi kriisivaldkonna ja ohuhinnangute kohta. Paradoksaalselt ei ole omavalitsustel ligipääsu andmetele, keda üldse otsima hakata. Kuigi sotsiaaltöötajad kannavad kohusetundlikult infot oma klientide kohta riiklikesse registritesse!
On olnud juhtumeid, kui näiteks elektrikatkestused on kestnud pikalt ja inimesed on jäänud hätta, kuid pole andnud endast teada – ning lõpuks leitakse nad seisus, kus ei anna enam midagi teha.
Meie kodutute uuring näitab, et nad ei ole ärevust tekitavas infoväljas ja neil ei ole asiste murede kõrval aega liiga palju koroonast mõelda. Majanduslikud mõjud on ka neile olnud – kui nad on harjunud saama tuge toidupangast või muudest annetustest –, aga need inimesed on karastunud erinevates oludes.
Inimene, kes ei tunne sotsiaalset tuge, võib-olla ei näe ka vajadust selle järele, ei pea ka oluliseks sotsiaalseid norme või nendega kaasa minemist. Neile ei lähe korda ka heakskiit või halvakspanu, mida vaktsineerimine või mittevaktsineerimine endaga kaasa toob.
See on veidi paradoksaalne, et esialgsete andmete järgi on meie kodutud olnud suhteliselt enam materiaalselt kaitstud, ent nad on võrreldes teiste maade inimestega märksa umbuslikumad ametlike piirangute ja juhtnööride suhtes. Võiks eeldada, et "kes maksab, see tellib muusika" – kes pakub materiaalset tuge ehk Eestis riik –, see võiks dikteerida arusaama, mida usaldatakse. Aga nii lihtne see ei ole.
- Kati Orru, intervjuu: Aimar Altosaar, "Kriisid võimendavad inimeste praeguseid hädasid mitu korda", Postimees, 16. juuli 2021