Siin Toompeal, nendel riiulitel täis tuhandeid pakse raamatuid on siis meie rahva häll üle saja aasta ulatuses! Kui need hinged kõik kokku arvata, kes siin kirikuraamatuisse on kantud, saaks Eesti rahvast mitu miljonit...
Määratumal osal neist ei ole kuhugi teisale järele jäänud andmeid nende elu kohta muid kui need siin kirikukirjades. Need on ainsad jäljed kadunud sugupõlvedest. Siit leiame sissekandeid iga inimese sündimise, leeritamise, abiellumise, ta laste ristimiste, ta vanemate surma, ta õdede-vendade samade elu- ning surmasündmuste ja lõpuks ta enese surma kohta; ka ta laste ristivanemad, ta laualkäigu korrad, surmapõhjustanud haigus ja siirdumine teise kogudusse või maalt väljarändamine on üles märgitud jm.
Eriti paeluvad on nood vanemad köited. Pastorid on neid lehekülgi käsitsi lineerinud ja ruum iga väga kokkuhoidlikult ümber käinud, sest paberit oli vähe ja hingi palju: seitse-kaheksa, Hiiumaal tosin last perekonnas - harilik asi. Hoolika käe ja väga korraliku gooti kirjaga on tehtud enamik sissekandeid vanemast ajast. Uuema aja pastorite käekirja kohta ei või seda mitte alati ütelda. Hingekirju ei peeta enam pidulikult ega endise pieteediga.
Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 19
