Lahinglend

ProosaRedigeeri

"Oh, ikka saan. Pean. Reegel ütleb, et ma pean lendamise ära keelama igaühel, kes on hull."
"Miks sa siis minul lendamist ära ei keela? Ma olen hull. Küsi Clevingerilt."
"Clevingerilt? Kus on Clevinger? Leia Clevinger üles ja ma küsin temalt."
"Küsi siis mõnelt teiselt. Nad ütlevad, kui hull ma olen."
"Nad on hullud."
"Miks sa siis neil lendamist ära ei keela?"
"Miks nemad ei nõua, et ma neil lendamist ära keelaksin?"
"Sest nad on hullud, seepärast."
"Muidugi nad on hullud," vastas doktor Daneeka. "Ma just ütlesin sulle, et nad on hullud, kas pole? Ja sa ei saa lasta hulludel otsustada, kas nad on hullud või mitte, ei saa ju?"
Yossarian vaatas talle kainelt otsa ja proovis teistsugust lähenemist. "Kas Orr on hull?”
"Muidugi on," vastas doktor Daneeka.
"Kas sa saad temal lendamise ära keelata?"
"Muidugi saan. Aga kõigepealt ta peab seda küsima. See käib reegli juurde."
"Miks ta siis ei küsi?"
"Sest ta on hull," vastas doktor Daneeka. "Ta peab hull olema, et lahinglende teha, endal nii palju nappe pääsemisi selja taga. Muidugi ma võin Orril lendamise ära keelata. Aga kõigepealt ta peab seda küsima."
"Muud ei olegi vaja, et lendamist ära keelata?"
"See on kõik. Las ta küsib."
"Ja siis saad tal lendamise ära keelata?" uuris Yossarian.
"Ei. Siis ma ei saa tal lendamist ära keelata."
"Nii et siin on mingi nõks?"
"Muidugi on siin nõks," vastas doktor Daneeka. "Nõks-22. Mitte keegi, kes tahab lahingukohustusest pääseda, ei ole tegelikult hull."
Oli vaid üks nõks ja see oli Nõks-22, mis ütles, et tõeliste ja vahetute ohtudega silmitsi seistes on mure oma ohutuse pärast ratsionaalse mõtlemise tulemus. Orr oli hull ja tal saanuks lendamise ära keelata. Ta pidi seda vaid küsima; ja niipea kui ta küsiks, ei oleks ta enam hull ja peaks lahinglende jätkama. Orr oleks hull, kui edasi lendaks, ja tervemõistuslik, kui ei lendaks, aga kui ta oli tervemõistuslik, siis ta pidi lendama. Kui ta lendas, siis ta oli hull ja ei pidanud lendama; aga kui ta ei tahtnud lennata, siis ta oli tervemõistuslik ja pidi lendama. Yossarian oli sellest Nõks-22 klauslist sügavalt liigutatud ning vilistas aupaklikult.
"On alles nõks, see Nõks-22," märkis ta.
"Parim omasuguste seas," nõustus doktor Daneeka.
Yossarian nägi selgelt, kui peadpööritavalt arukas see oli. Selle osade täiuslikes paarides oli elliptiline täpsus, mis oli graatsiline ja šokeeriv nagu hea nüüdiskunst, ja kohati ei olnud Yossarian päris kindel, et ta seda üldse nägi [---]. (lk 59-60)