Luule muuda

Küll rõõmus on kolhoosilaste suvi,
kõik päevad töökad, lõbusad ja head.
Kuid sellel aastal mul on teised huvid -
ma oma väikest venda hoidma pean.
...
Vend on nii väike, sündis alles talvel,
kuid nagu täismees sirgelt istub maas.
Nüüd tuleb hoolega mul olla valvel,
sest kui ta kukub, siis ta haiget saab.

Kaks hammast suhu kasvanud on vennal
ning suure nutuga neid tuleb veel.
Teeb päevas mitu korda märjaks ennast
ja ise naerab minu pahameelt.
...
Küll võib ta rõõmsalt kekutades naerda,
et mõteldagi lõpuni ei saa.
Nüüd väikses vankris viin ta välja aeda,
kus meest ja ristikheinast lõhnab maa.

  • Ilmi Kolla, "Mina hoian väikest venda", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 22