Ent samas on peaaegu kõigile uurijatele silma torganud mõneti paradoksaalne asjaolu, et kuigi rahvus on üsna üldtunnustatult uueaegne nähtus, on rahvusideoloogiates ometi — mis tahes maa ja rahvaga tegemist ka poleks — eriline tähendus kujutlustel selle rahva ja maa minevikust, soovitavalt võimalikult varasest, millele siis nagu tugineksid antud rahvuse legitiimsus, tema õigus oma kohale päikese all. Seejuures pole tegu mitte lihtsalt ajaloolise mineviku reprodutseerimisega, vaid selle tahtliku töötlemisega, kindlasuunalise rekonstrueerimisega või isegi lausa kunstliku konstruktsiooniga, mis vastab rahvuse vajadustele ning looja maitsele.