Proosa

muuda
  • Hanged kahanevad, lumi sulab. Ja katuseräästast veerevad alla lumeveepisarad, räästad tilguvad. Aga öösel, kui on külm, tekivad räästasse pikad jääpurikad, mis säravad hõbedaselt hommikuses päikeses. Ja päeval nad sulavad, purunevad, kukuvad räästa alla maha, muutuvad veeks.
Rentslites suliseb vesi, heliseb, laulab kevadviise... Purunenud on lumekuninganna talvine troon, tema kõrgus reisib kaugele põhjalasse, oma iidsesse riiki. Meil aga valmistub loodus kevadkuninganna vastuvõtuks, suureks peoks ja hõiskamiseks. Põõsastes on kuulda juba hõbekellukeste helinat, pidevat ja sädelevat. Eelteade sulle, aednik ja põllumees, ja meile kõigile, kõigile, kevade peatsest saabumisest kaugete metsade takka, kaugete kinkude takka. (lk 7)