Lumimari

Lumimari (Symphoricarpos albus) on Põhja-Ameerikast pärit põõsaliik kuslapuuliste sugukonnast. Eestis kasvatatakse heki- ja ilutaimena, mõnikord taim metsistub. Valged marjad on inimese jaoks mürgised.

Proosa

Ooteruum on soojaks köetud, isegi palavaks, must plekkahi on aetud kuumaks nagu triikraud, on tunda isegi veidi kõrbelõhna. Küttepuid Dzegas kokku ei hoita — ümberringi tohutud metsad —, elektrit seevastu aga küll. Otse lae alla on kinnitatud lühikese varre otsa otsekui mingi suur lumimari, mis valgustab vaevaliselt ruumi, õieti üksnes selle keskosa — pingid seinte ääres vajuvad hämarusse. Kui läheneb rong, süttib veel üks pirn kassa ava kohal, varem mitte.
- Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö", tlk Karl Aben, 1975, lk 6

Luule

UNEPÖÖRAJA
tiireldes oma tähel
ärkab hommiku valge
sule peale —
vereplekk sellel meenutab talle —
laseb kukkuda
jahmunud Kuul —
lumemari puruneb
vastu öö musta ahhaati
unenäost määritud —
Ei leidu puhast valget siin Maa peal —

Nelly Sachs, "Unepööraja", tlk Rein Raud, rmt: "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019), lk 57

Kuhugi on kadunud usk ja unustus
sinu kaunid hääled raagus sõnad suus
sinu suu ja silmad üle sügise
kes nüüd lumimarjadele köidab aseme
/---/
unustuste usku aga kui sa mäletad
siis su juurde tulen läbi sügise või lumimarjamaa
suhu võtan sinu raagus sõnad suust
asemele heidame siis lumimarjapuust

Kalle Eller, "Raagus sõnad" [1973], tuntuks sai Rein Rannapi viisiga, rmt: Rein Rannap, "Laule", Eesti Raamat 1981, lk 53-55

Mida soovid, kullakõnõ, kuhu sõita edasi?
Kolm saad teha kõva nipsu, üks mis kindel see,
lähme niisiis Linnuteele vaikivsõnu sedasi
läbi lumimarjade ja luigelinde tee.

Lea Mändmets, "* Ürgemal on üks üminalauluke" kogus "Mullumuiste" (2017), lk 71

ploomid nõrguvad asfaldile
viljapuudes on alati midagi ebareaalset
ülereaalset – muinasjutulist
kastanimunad on juba nii suured
lumemarjad
mis on minu suve viljad
söögiks kõlbmatud vohandid okstel
peotäis igatsusi olemata elude järele

Mirjam Parve, "Lõikuskuu", Värske Rõhk, veebruar 2020

lumemarjapuu
vana maja ukse ees
valgeid marju täis

Lauri Pilter, "Poeem kolmikvärssides" (lk 39-69), rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 66