Martin Lipp
Martin Lipp (14. aprill 1854, Vooru vald, Tarvastu kihelkond, Viljandi kreis, Liivimaa kubermang – 8. märts 1923, Nõo) oli Eesti vaimulik, luuletaja, rahvusliku liikumise aktivist ja ajaloolane.
"Päikse kullas"
muudaTsitaadid väljaandest: Martin Lipp, "Päikse kullas", Tartu: K. Sööt, 1909
Turnijad Sammuwad
Ehib kewad kodumaad,
Arule, Murule
Üle oru, mäe:
Kus aga kostab laulu hääl.
Turnijad, need täitwad sääl
Eluga, Iluga
Ilma hiilgawa.
Turnijad Koguwad
Omal' jõudu paremat
Wõideldes, Heideldes,
Murul maeldes:
Nüüd, kus on noorus kullane,
Teri pandaks põllusse,
Sellest nad Lõikawad
Wilja walmiwat.
...
Isamaa, Rõõmusta,
Kui su pojad turnima
Tõttawad, Ruttawad,
Kaudu kodumaad,
Kostab siis kingul laulu hääl,
Kui su pojad on ka sääl.
Rõõmusta, Isamaa,
Sellest üksi sa!
- Martin Lipp, "Turnijate laul", lk 22-24
Kuulge, kuidas trummi hääl
Kostab kodu kingu pääl,
Mehe kõrwal sammub mees,,
Lipp, see lehwib nende ees:
Lipu pääl on lugeda:
"Keiser, usk ja isamaa!"
Trumm, see hüüab otsata:
"Püha sõna, isamaa!"
...
Isa taewas, aitad nii
Kohust täita truuisti,
Küll su armukäsi weel
Mind siis saadab koduteel',
Isake ja emake,
Teie rõõmsa rinnale,
Sääl mind käsib hõisata
Trumm, trumm — ilula.
- Martin Lipp, "Trummi laul", lk 24-25
Oh alma mater, terwe aastasada
Su walgus koitis üle kodumaa,
Ta närtsind nõmmel näitas elurada
Su püha teadus tõe küünlaga.
Ta kiired wõtsid sindgi walgustada,
Mu Eesti rahwas, koidu kullala,
Kui sinu pojad põrmust ülendada
Siin wõisid oma waimu keelmata.
See rahwa nimel, hella ema, sulle
Nüüd tänuparja täna punume
Ja soowisõnaks lisame weel talle:
Sa õitse lõppemata, kosu, wõsu,
Wii wennaarmus tõe walgele
Kõik rahwad, kellel kodukuldal asu!
- Martin Lipp, "Kodumaa ülikoolile", lk 26-27
Aleksander Õnnistatud
Hüüdis: "Ärka, isamaa!
Waimu walgus tõusku sulle
Kõrgest kuldse koiduna!"
Koit, see kerkis, kullal kumas;
Mida soowind isa hool.
Seda sada aastat pakkund
Kodumaale ülikool.
Eesti rahwas, Ema kaldal'
Koiduküünal koha sai,
Mis ka sinu suitsund kotta
Sätendawa sära lõi.
Tõe templi pühas telgis
Siin ju sinu pojadgi
Wõisid silmi seletada
Walgusilmas wabasti.
...
Sugurahwas, sest ka täna
Ilmu tänuandega.
Pühitse sa kallist päewa,
Millal öeldi: "Walgeks saa!"
Õnnista sa Aleksandrit
Tema hauapõhja weel,
Kesse koiduküünla süütis
Sull'gi säraks eluteel'.
Selle walges wagast' wõtkem
Hinge põhjast paluda:
"Alma mater, kaswa, õitse.
Kosu kadu iluks sa!"
- Martin Lipp, "Jõulu-kuu 12. päewaks 1902", lk 27-28
Nii kaua, kui sul kodu on,
Kus kokku paneb käsi
Su waga ema sinu eest,
On korras kõik su asi.
Kui aga eksid üksi sa
Sääl laial ilmawäljal,
Siis oled kõikuw kõrreke
Ta kuumal palul paljal.
- Martin Lipp, "Nii kaua, kui sul kodu on", lk 29
Nüüd, wennasrahwas, waga,
Sull' puhkenud päewate...
Kas on see unes wõi ilmsi?
Ons tõusnud ta tõeste?
Ta tõusenud, kuninglik, püha,
Kuldkoidul nii kaunima,
Ta walgus loob elu, loob ilu
Ka Petseri piirila.
Ta purustab pidawad paelad,
Ja südamed sulawad
Ja Loojale lapsetänuks
Saab palwet, nii palawat.
Ju idasgi idaneb õisi.
Kus ohakaid otsata,
Pea pühitseb priiusepüha
Ka seotud Setude maa!
- Martin Lipp, "Seturahwa päewatõusuks", lk 34-35
Külm udu, ei sa iial seda suuda,
Ja mingu ilm ka maru mässule,
On õisi langend sada, tuhat tõuswad
Neil' asemel', kui koidab kewade.
See koidab, koidab, kumab õnne kuld,
Ja hinge süütab jäädwa armu tuld.
See kewad koidab, wõidab külma härma,
Mis wennaarmu karmilt kaotand,
Tall' wõtkem uues usus wastu minna,
Kes ühest emasülest elu saand,
Kel üks on isamaa, see koidu kuld.
Mis hinge loob meil ühe armu tuld.
Külm udu, sina kaod Eesti kingult,
Meil' koidab kewad, sina põgened,
Ta ilus käiwad wennad käsi käessa
Ja uuel' armul ärk'wad südamed —
Seks selgib taewas, särab koidu kuld,
Loob meie hinge puhta armu tuld.
- Martin Lipp, "Külm udu", lk 36
