Merike Jürilo

Merike Jürilo (sündinud 31. jaanuaril 1969) on Eesti riigiametnik ja õpetaja, Terviseameti peadirektor aastatel 2017–2020.

Merike Jürilo, 2020

Artiklid

• Viimaste aastate trend on olnud avatud kontorid, koosloome, põnevad lahendused – pallimered, pehmed nurgad, linnulauluruumid jms. Õpetajatele ja õpilastele on antud suurepärane võimalus juba aastakümneid töötada avatud "kontoris" ehk klassiruumis ja õpetajate toas, mis sarnanevad põhiolemuselt Lutsu-aegse koolikeskkonnaga.

Klassiõpe, tunniõpe, kontaktõpe, toetatud õpe, individuaalõpe, süvaõpe, iseseisev õpe, koduõpe, põimõpe, hübriidõpe, e-õpe, distantsõpe jne. Õpetaja vurritab nende kõigi vahel ja mitte ainult kriisi tõttu, vaid mitmekesised õppimisvõimalused on praeguse kooli argipäev, mida keskkond ja vahendid peaksid toetama.

Suurepärane on see, et klassis on tava- ja digitahvel ning tehnika toimib klassis tõrgeteta. Digivahend on õpetaja laual, kuid igale lapsele erinevates tundides samaaegselt koolilauale ei jagu.

• Õppevahendid on raamat, töövihik ja vihik; digiraamat ja -töövihik; mõned testid EIS-i ja EKI kodulehel ning erinevates keskkondades, mida veebist leiab ja õpetaja ise koostab. Kus taustaks ingliskeelne foon või muu eklektika sõltuvalt keskkonnast – emakeele tunnis sellega ei veena, et ilus emakeel on ka tulevikus oluline!
• Digilahendus ei ole koopia pabertöövihikust, vaid mitu-mitu sammu sealt edasi.

Lihtne näide praktikast – teen mina lastega teadmiste kontrolli kasutades selleks digiõpiku harjutust, milles osaliselt ka automaatkontrollitavad ülesanded. Väga hea, peaks ju kõigile olema lihtne, kiire ja mugav lahendus väikeseks teadmiste vahekontrolliks.

Praktikas aga selgub, et tööde kontrollimiseks ja tagasiside andmiseks kulub ikkagi vähemalt pool tundi lapse kohta. Kuigi automaatkontroll tuvastab vea, ei anna ta lühidalt ja selgelt lapse vanuseastmele sobivat selgitust, mille vastu eksiti või miks see vastus on vale – teadmiste kontrolli eesmärk ei ole hinnet panna, vaid hinnata edenemist ja tulevikupingutust sihistada.

• Tööde kontrollimisel püüan leida eksimuste mustreid, siis tean, mida juurde vajab klass kui tervik ning mida tagasisidestada igale lapsele just tema soorituse osas. Ma ei taha neid muuta ühetaolisteks.

Hea tulemus on see, kui nad säilitavad neile omase stiili, tundevarjundi ja mõttevoo, kuid teevad seda ilusas emakeeles. Ma ei taha, et nad mõtlevad ja kirjutavad minu mõtteid. Soovin julgustada neid avaldama omi mõtteid.

Selleks kõigeks peab jääma õpetajal hingamisruumi, mis hoiab aju värskena ja naeratuse näol. Kui aineõpetajal on viis klassikomplekti lapsi, et saada kokku täiskoormusega kontakttundide hulk nädalas, siis tähendab see 100–150 last, kelle edenemist iganädalaselt jälgida, kellele anda individuaalset tagasisidet, keda märgata.

See ei ole võimalik, ei paberil ega digilahendustega, sest see ei ole formaalne suhe. See on arengusuhe, mis rikastab osapooli ning toetab laste enesekindlust ja arengut.

• Merike Jürilo, "Kriisiaegne koolielu, kas üksnes kriisiraskused?", ERR, 15.02.2021