Mestiits

europiidi ja indiaanlase segavereline järglane

Mestiits on europiidi ja indiaanlase segavereline järglane.

Granada Cabezudo Cristóval, "Mestiits" (1887)

Proosa

muuda
  • Vallejo suguvõsa ei kuulunud maaomanike ega talupoegade hulka, vaid selle liikmed olid enamasti väikekaupmehed, kelle elus õnn ja õnnetus olid kiired vahelduma. Ainus, mis vankumatult püsis, oli range usklikkus; selles vaimus kasvatati ka lapsi. Vallejo peres oli selleks veel eriline põhjus: nii isa- kui emapoolne vanaisa olid hispaania päritoluga katoliku vaimulikud. Siin oleks vahest paras koht meenutada rahvalikku kõnekäändu, et "kondid kingitakse Jumalale, kui liha on juba Kuradile antud". Ent asjatu oleks hukka mõista neis paikkondades nii üldisi ja tavalisi kombeid, mille tõttu ka tulevane poeet mestiitsina sündis.



  • Raamatus "Raie" (Tala, 1938) on esiplaanil Mistrali loomingu kaks käivitajat: Jumal ja Ladina-Ameerika sotsiaalsed valukohad. Seda kogu esindab "Võõras", üks neist luuletustest, mis väljendavad mestiitsi juurtetust omaenda maal - reaalsust, mis puudutab tervet Ameerika kontinenti.
1954. aastal avaldab Mistral "Viinamarjapressi" (Lagar), mis on paradoksaalsel kombel tema esimene Tšiilis avaldatud raamat ja viimane enne luuletajanna surma. Autobiograafiline teos peegeldab poetessi suhet sünnimaaga, mis kujunes keerukaks, kuna diplomaaditöö tõttu pidi ta kodumaa väga noorelt maha jätma ning kuna teatud osa patriarhaalsest aristokraatlikust eliidist oli tema kui lihtrahva seast pärit mestiitsist naise suhtes tõrjuva hoiakuga.
  • Marcelo Gatica Bravo, "Gabriela Mistrali postkaart", tlk Mari Laan, rmt: "Lõunatuuled", 2015, lk 13-14


  • Garifuna kui põlisrahva keel, mida räägivad mitteindiaanlased, ei ole samuti ainus omataoline: Paraguay guaranii keelt, mis on Ameerika suurima kõnelejaskonnaga põliskeel, räägivad peamiselt mestiitsid, kes on väga uhked selle üle, et nad ei ole indiaanlased.