Njuta läks tahvli juurde ja... mis temaga lahti oli?! Ta ei mäletanud üldse, millest alata. Kohmetus. Vaatas Ljoša poole ja läks hoopis verest välja: Ljoša silmitses teda avalikult pealaest jalatallani. Ja nüüd meenusid Njutale ta värvitud kulmud, ta punastas ja peast käis läbi: "Ma olen kadunud!" Kogu klass vaatab teda, kõik näevad ta värvitud kulme, hakkavad naerma. Njutа vaatas ühe otsast teise otsa, kõikide näod olid tõsised.
Teised mõtlesid, et tal on õppimata, ja hakkasid ette sosistama suure füüsika seadust, mis oli sel hetkel kõige tähtsam asi Njuta elus.
Njutale näis juba, et terve igavik on möödunud ajаst, mil tema tuli klassi ette, ja otsekohe lausub Jegor Petrovitš: "Istu, Loksteva, sul on õppimata." Jegor Petrovitš hakkas tõepoolest rääkima, kuid hoopis teisiti:
"Ohmi seadus algab nõnda..."
Njuta oli päästetud, kohe meenus talle kõik.
Terve klass vaatas teda imestunult. Otsekui poleks mitte suur füüsik kunagi avastanud seda seadust, vaid Njuta — nüüdsama, klassi ees, ilusal kevadpäeval. (lk 74)
