"Võib-olla oleks meil kõige otstarbekohasem hoopis mõne apteegi juures kinni pidada," arvas Muhv rooli tagant. "Apteekides ju müüakse mitmesuguseid tablette ja tilkasid, mis köha vastu aitavad."
Kuid Sammalhabe tõrjus selle ettepaneku otsekohe tagasi.
"Köha vastu aitab kõige paremini just põdrasamblatee," rääkis ta veendunult "Mingisuguste kunstlike tablettide ja tilkadega ei maksa üldse mängima hakata. Milleks on meil siis olemas niisugune külluslik varasalv nagu loodus? Milleks on olemas looduslikud rohud? Paljud hädad just sellest algavadki, et pööratakse loodusele selg ning hakatakse õiendama tablettide ja muu sellisega. Lõppude lõpuks ju oleme ka meie ise osakesed loodusest Kui nii võtta, siis on lõppude lõpuks ka köha nõnda-ütelda looduslik nähtus. Ja looduslikku köha tuleb ravida loodusliku põdrasamblateega." (lk 15)
"Kas see põdrasamblatee on väga mõru?" küsis Kingpool vaikselt.
"Hirmus mõru," noogutas Sammalhabe. "Mõruduses ei pea sa pettuma. Kui järele mõelda, siis ma ei teagi ühtegi teist rohtu, mis oleks nii kosutavalt mõru kui põdrasamblatee." (lk 16)
"Kahtlemata," ütles Sammalhabe. "Kuid sina, Kingpool, tähistad tänast tähtsat päeva kõigepealt sellega, et jood ära põdrasamblatee, mis ma sinu jaoks hoole ja armastusega keetsin."
"Kas kõik?" küsis Kingpool õnnetult
"Kõik," ütles Sammalhabe. "Viimse tilgani."
Ta läks ja tõi autost keedupoti ning surus selle otsustavalt Kingpoolele kätte.
"See pole õiglane," ajas Kingpool ikka veel vastu. "Linnas on rinnalapsed ilma piimata, aga minusugune vana hulkur võib samal ajal juua õilsat põdrasamblateed nagu vett. Mu südametunnistus ei või niisugust asja lubada, minu meelest on see rinnalaste suhtes õudselt ülekohtune."
"Ära keeruta," ütles Sammalhabe. "Esiteks on sul köha ja teiseks on põdrasamblatee niivõrd mõru, et ükski normaalne rinnalaps ei võtaks seda suu sissegi."
Kingpool silmitses auravat põdrasamblateed suurima vastumeelsusega.
"Ah niivõrd mõru," kordas ta vaikselt ja hakkas siis köhima. (lk 31-32)
"Valmis," ütles Kingpool. "Potil on põhi peal."
"Sa olid väga tubli," kiitis Sammalhabe. "Just niiviisi peabki põdrasamblateed jooma."
Kingpoole pilgus helkis võidurõõm.
"Ja mis nüüd edasi?" küsis ta reipalt. "Kuidas me oma tähtsa päeva tähistamisi jätkame? Keedame ehk veel ühe laari põdrasamblateed, nii et teie saaksite kah keelt kasta?" (lk 32)
