Põuavälk

Luule

Kui põuavälk õhtusel taevalael,
nõnda põgus on elu.
Heidab kõrge leegi ja kustub taas —
       vaid puhtad hiilgavad igavesti.

• Aino Kallas, "Kaduvuse vari", rmt: "Igaviku väraval: valitud luuletused", tlk Minni Nurme, 1979, lk 9

Siis järsku taevas nahkjaks tõmbus
ja õmblustest kui kärises.
Suur pikne nagu noaga lahmas,
et maa ja taevas värises.

Haab lõdises kui hirmu tundes,
koer niutsus abipaluvalt.
Kuiv äike sähvis pilvepiiril
nii heledalt ja valusalt.

Kuid tean, et tühjast kärkimisest
veel põuapiin ei vähene.
Jääb pakitsema sada ootust,
suur äike alles läheneb.

• Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15