Ta hõõrus sõrmenukke vastamisi. Ta oli nooruses olnud vibukütt ning miski ei kurna käsi enam kui vibunööri pinguletõmbamine ja noole teelesaatmine. Ta oli vibu sõtta minnes maha jätnud, ent valu oli temaga kaasa tulnud. Kord ütles ta mulle, et oleks ta vibu kaasa võtnud, siis oleks ta olnud parim laskja kahe sõjaväe peale kokku.
"Miks sa siis selle maha jätsid?"
Poliitika, selgitas ta. Vibu oli Parise relv. Paris, see nägus naisevaras. "Kangelased pidasid teda argpüksiks. Vibukütist ei oleks iial saanud parimat kreeklaste hulgas, ükskõik kui osav ta ka poleks olnud."
"Kangelased on narrid," ütlesin ma.
Ta naeris: "Me oleme ühel nõul." (lk 229)
Ma olin juba kuulnud lugusid Helenast, Sparta kuningannast, Zeusi surelikust tütrest, maailma kõige ilusamast naisest. Trooja kuninga poeg Paris oli naise ära meelitanud tema mehe Menelaose juurest ja nii algas sõda.
"Kas ta läks Parisega kaasa vabast tahtest või viidi vägisi?" küsisin ma.
[Odysseus:] "Kes seda teab. Me olime tema väravate all laagris kümme aastat ja ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks üritanud põgeneda. Ent niipea, kui Menelaos oli linna vallutanud, viskus alasti Helena mehe kaela ja vandus, et oli terve aja ainult kannatanud, et ta ei tahtnud muud kui oma mehe juurde tagasi. Tal on niisama palju keerde kui maol ja üks silm alati valvel, kust aga kasu lõigata." (lk 231)
