Sikutan suure poti otsustavalt pliidile, kolistan ja müristan, aga ei suuda ometi tappa suurt vaikust, mis mind ümbritseb. Iga kolks lõikub vaikusse kohatult häälekana. Kuidagi pahaendelisena. Läheks siiski tuppa? Kus too plikapoolik mujal on. Tema juba ise häält ei tee. See on tema meelest nii põnev. Kükitada otse otsija kõrval ja hinge kinni hoida. Kas leiab või ei? (lk 8)
Ma olen tark ja vana, järelikult pean ma suutma Piripilli-Pille enne üles leida, kui ta on järjekordse pahandusega maha saanud.
Kuidas ei viitsiks!
Vaadata jälle kõigisse kappidesse ja nurgatagustesse. Voodite alla ja uste taha, sest Pillemummule mängib minuga enda arvates peitust, kuigi see pole mäng ega midagi! Venitan end toolilt püsti, ringutan ja hakkan pihta. Ikka otsast peale kõik pesamuna armsad peidupaigad läbi. Väänkaela pole kusagil.
Ehk on ta leiutanud uusi varjumisvõtteid? Alustan taas. Iga minuti järel Piripilli-Pirtsu hõikudes ja vannutades. Vaheldumisi meelitades ja ähvardades. Jõuan järjega tagasi kööki, siit edasi esikusse, kuhu Pilletirts end tavaliselt ei peida.
Toetun nõutult seljaga välisuksele. See vajub salapärase sahinaga praokile. Pungitan silmi. Uks pidi ju lukus olema.
"Kõik uksed lukku!" See on vanataadi põhiline käsk, mida ta kodust lahkudes ikka tüütuseni korrutab.
Meie korterit läbi otsida, nurgataguseid läbi puistata veel kuidagi jõuab, aga otsi nüüd õeraasu tervest meie väikelinnast. (lk 8-9)
