Oma kostitaja-au kõrgel hoidmiseks peab üks kodukokk lauale tooma vaid kandikutäie priskeid hiilgavaid kokteilivorstikesi. Rohkem pole tarvis, aga see ei tähenda muidugi, et seda siiski teha ei võiks. Mind täidab erakordne nauding — tõeline, südamest tulvav rõõm —, kui saan laua toidukraami täis kuhjata, nii et üheks motivaatoriks — ükskõik millal ma kokkan - on mu enda taevalik rahulolu. Kuid kõike tuleb tasakaalus hoida: ma mäletan korda, kui ma enne külaliste tulekut viskasin rahuloleva pilgu üle taldrikutega kaetud laua ja küsisin oma pojalt, kes polnud siis vanem kui kolmene: "Kas on midagi meeldivamat kui vaatepilt lauatäiest toidust?" "Jah," vastas ta etteheitval toonil, "lauatäis inimesi."
See on miski, mida me kõik peaksime külalisi kostitades meeles pidama (isegi, kui see "kostitamine" on väga otsustavalt väikese "k"-ga): hiiglaslik hulk anuvalt inimeste ninade alla topitud toite ei loo mitte tervitatavalt küllusliku, vaid hoopis sekeldava meeleheitliku tunde. Ja see küll peotuju ei tekita. (lk 410)
Tuju on iga kell olulisem kui toit, ja seda ütlen mina, ablas inimene. Aga 1980-ndate popiklassikast pärit loo "Miks mind pidude ajal vaid köögist leiab" sõnades pole mingit vastuolu, need on täiesti põhjendatud. (lk 410; Jona Lewie, "Why you'll always find me in the kitchen at parties")
