Proosa muuda

Aga topka — see jääb nagu ikka.
Pardijahile võetakse topka teatavasti selleks kaasa, et lootsikust vett välja tõsta, jänesejahil aga on teatava vilumuse juures väga hea läbi topka silmapiiri uurida: kui sihtida läbi põhja, muutub maastik reljeefsemaks.
  • Ostap Võšnja, "Jänes", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 35


  • Oli üks sihuke kuulus ornitoloog, nimega Mensbir, kes mitmeaastaste vaatluste ning teaduslike uurimiste põhjal lõplikult kindlaks tegi, et peale turu leidub metsparte ka veel luhajärvekestel, pilliroos ning meie kauni, smaragdrohelise kodumaa imevaiksetes jõekäärudes.
...Ühe sõnaga, te sõidate luhajärvekestele, kõrkjakallastele ning imevaiksetesse jõekäärudesse.
Muidugi mõista, te võtate kaasa ka püssi (see on sihuke riistapuu, millest võib pauku teha), ja padruneid ning muud seesugust inventari, ilma milleta pole võimalik õigesti sihtida, et täpselt tulistada, ja nimelt: jahitasku, leivapätsi, konserve, kurke, tomateid, kümmekond kõvaks keedetud muna ja topka. Topka võetakse selleks kaasa, et oleks, millega paadist vett välja tõsta, kui see lekkima hakkab... (lk 66)
  • Vähehaaval muutub jutustaja hääl üha vaiksemaks, siis katkeb aeg-ajalt ning lõpuks jääb hoopis vait.
Naaber õhkab kuidagi väga raskelt.
"Millele te mõtlete, Ivan Ivanovitš?"
"Ameerikale! Vaat kus on alles tehnika!"
"Mis seal siis on?"
"Räägitakse, et seal olevat kaheraudne topka välja mõeldud!" (lk 67–68)
  • Ostap Võšnja, "Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959