Rebenemine

Proosa

• Veebruarist alates muutub ta valvsaks. Kõige suhtes, mis on puhkemas. Jumal näeb, et päevgi tulvab taevarannale, nagu avaneks vihmavari.

Hommikuti heidab ta pilgu kõigepealt itta. Ta kummardub aknast välja öhe, mis taandub silmapiiri taha, otsib päevatõusu roosatavat ranti, suleb silmad, avab need taas, ranti pole enam, nüüd on üksnes rohekaskuldne kahkjas pael.

Kui ta oma vihmavarju liiga tõtakalt lahti teeb, kostaks justkui siidi rebenemiskärinat. Ta ootab ikka, et tõusva päikese kiirtest kummuv taevas laulaks samamoodi. Aga linnud läheduses asuval niidul summutavad oma vidinaga taeva hääled. Kui need olemas on... (lk 5)

• Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984

Luule

tõin oma pojukesed varjule kui emakass
sesse metsapadrikusse
neisse õnnelikesse suvedesse
mis olid enne seda kui maailm rebenes
rebenes nagu templi eesriie

ehkki selle õmbluskohta ei varjuta olematuks mitte miski.

• Helena Anhava, "* Mõnikord mõtlen ja imestan", [tlk Tiiu Kokla]], kogus "Ütlen siiski" (2000), lk 23