Milles seisnes Saloméveetlus? Ta on tegelaskuju, kelles on liitunud saatuslik naine ja naiskunstnik. Ta teeb oma kunsti väga hästi, piisavalt hästi, et võrgutada enamikku vaatajaist, kuid laseb tasu lootes seda kunsti rüvetada kõigepealt Herodesel, kes lubab talle tantsu eest vastutasuks kõike, mida ta soovib, ja seejärel, mõnedes versioonides, omaenda erootilisel kirelRistija Johannese vastu: kui ta meest tervenisti endale ei saa, võtab ta vähemasti peagi. [---]
Kui ma 1960. aastal aitasin toimetada üht kolledži kirjandusajakirja, rääkis märkimisväärne hulk noorte naiste saadetud luuletusi huvitaval kombel just nimelt Salomést. Neid luuletusi näis ajendavat hirm, et naise seotus kunstiga saab saatuslikuks igale mehele, kes õnnetul kombel tema seksuaalsele teele satub, ning et ühel hommikul ärgates avastab ta kandikult mehe pea. Mulle näib, et selles on midagi ähmaselt freudistlikku: kui naised, kes on liiga aktiivsed või liiga targad, langetavad loori, hakkavad meeste kehaosad otsast kukkuma.
Margaret Atwood, "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest", tlk Maarja Pärtna, Loomingu Raamatukogu 37–40/2020.
