Salakütt


ProosaRedigeeri

  • Planchet ajas silmad jõlli.
"Härra parun, kas teil on sedasorti mets nagu Fontainebleaus?" kogeles ta.
"Jah. Mul on isegi kaks metsa, aga Berry mets on mulle armsam."
"Miks?" küsis Planchet armastusväärselt.
"Esiteks ma ei tea, kus ta lõpeb, ja teiseks on seal hästi palju salakütte."
"Aga kuidas saab see mets armas olla, kui seal on palju salakütte?"
"Nemad kütivad mu jahiloomi, mina jälle kütin neid. Nii saan ma omamoodi väikese sõjapildi keset rahuaega."


  • Nagu läbi kahekordse uneseina kuulen vana, paljukuuldud jutustust salaküti moraalist:
"... juba siis, kui sina Marjat kandsid. Ise nägin, kuidas ta..."
Ma ei taha üksikasju! Üksikasjad on jälgid. Lasen need harjumuspäraselt oma kõrvust mööda. (lk 40)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42