Savjon Liebrecht

Iisraeli kirjanik

Savjon Liebrecht (sündinud 13. jaanuaril 1948 Saksamaal Münchenis) on Iisraeli kirjanik.

Savjon Liebrecht, 2016.

"Õunad kõrbest"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Savjon Liebrecht, "Õunad kõrbest ja teisi jutte", tlk Kalle Kasemaa ja Rahel M. Kasemaa, 2001, LR 4/5.

"Chajuta kihlus"

muuda
  • Kogu selle segaduse keskel meenus Bellale, et ta polnud veel lõplikult otsustanud, millist kleiti selle sündmuse puhul kanda. Pärast seda, kui ta oli kapi pahupidi pööranud ning veetnud kaks päeva linna poodides kleitide passimisega, sai talle selgeks, et tema riietuse edu oleneb Chajuta peigmehe Roni ema rõivastusstiilist, kellest ta teadis, et see on sihvakas ja kena ning kuulub peenemasse seltskonda. Niisiis, arutles ta palavikuliselt, kui ta valib musliinkleidi ja tütre tulevane ämm kannab midagi lihtsat, võib ta mõjuda provintslikult, ämm aga suurilmadaamina; kui ta valib kostüümi, ämm aga eelistab uhket kleiti, ei näi ta küllalt pidulik, ämmaga esineb täies hiilguses. Ka kleidi värvi valimine polnud lihtne: kui tema kannab punast ja ämm musta, siis näib tema vulgaarsena ja teine aristokraatlikuna; kui tema kannab musta ja ämm punast, siis näib tema kurvana ja teine rõõmsana. Peavalu tekitasid ka nööpide suurus ja kleidi pikkus ning vöö laius. Mida rohkem ta nende asjade kallal pead murdis, seda raskem paistis olevat leida väljapääsu. (lk 5-6)
  • "Teda ei saa kutsumata jätta," ütles Bella, arutledes iseendaga. "See on lõppude lõpuks siiski eriline pidu: tema vanim lapselaps kihlub. See tähendab talle palju. See on tema unistus, millest ta alati on rääkinud — et tal oleks suur perekond. Ta tuleb kutsuda, ma ei näe teist teed. Me ei annaks seda endale kunagi andeks. Ta on juba kaheksakümne kahe aastane, ära unusta seda. Mõtle ise: kui palju pidusid on talle veel jäänud? Mida me siis teeme? Kuidas saab sinu kihlust maha vaikida?"
"Me võime ta näiteks reisile saata," välgatas Chajutal mõte. Bella vaatas oma tütart õudusega. Ennäe, tüdruk on valmis vanaisa eemale viskama nagu mõne ülearuse eseme. Külmaverelisusega, mis on omane pealekasvavale sugupõlvele. Ta on unustanud, kuidas ta vanaisa süles üles kasvas ja et vanaisa oli valmis oma suutäie talle ära andma. Kõik need aastad, kui Bella ja tema mees vabrikus töötasid, oli vana Mendel saatnud tütretütart balletitundidesse ja joonistuskursustele ning oodanud teda koduuksel vihma ja päikese käes. (lk 7)
  • "Oh õudust," mõtles Bella judisedes, kui tütar läks võtma telefoni, mis helises. "Me kasvatame koletisi. Nad näevad välja nagu imikud ja hiljem nagu lapsed, kuid nende süütus varjab kivist südant. Ma olen kuulnud, kuidas lapsed tõstavad oma vanemad tänavale ja ootavad nende surma. Lihtsalt niisama, ilma mingi häbitundeta hoitakse vanaisa kihluspeost eemale!" (lk 8)
  • Võib-olla oli põhjuseks kompott või laul mustikapuhmastest või ehk midagi muud, et vanaisa Mendel end taas püsti ajas, tõstis parema käe nii nagu enne, kui tal veiniklaas käes oli olnud, ning ütles: "Laagris suri barakis iga päev kaks-kolm inimest. Me vedasime nad nurka. Kes oli surnud öösel, oli juba külm, kes suri hommikul, see polnud veel päris külm. Aga kes oli surnud õhtul, hakkas hommikuks juba haisema—"
Šifra tõusis püsti ning jäi väljakutsuvalt tema vastu seisma, siis lahkus demonstratiivselt lauast ja läks kõrvaltuppa. Vanamees vaatas talle järele ning tema suu hakkas taas rääkima: "Ükskord leidsin surnu taskust ühe kartuli. Me otsisime nende taskud läbi ning võtsime neilt kampsunid ja sokid ära. Milleks neil veel sokke vaja oli? Kust ta selle kartuli oli saanud, seda ei tea ma tänase päevani. Ta ei töötanud köögis. Ma püüdsin seda uurida, aga keegi ei teadnud. Ma sõin selle kartuli ära ja ise ei teadnudki, kust see pärit oli."
Mordokai püüdis teda vaigistada. Tema esialgne jahmatus oli üle läinud ning nüüd leidis ta õiged sõnad: "Isa, praegu on püha. Me sööme ja oleme rõõmsad ega tuleta sääraseid asju meelde. Pühade ajal tuleb mõelda meeldivatele asjadele."
"Aga kust ta oli selle kartuli saanud, küsin ma sinult. Vahest oled sa selle kohta midagi lugenud? Ehk on sul mõni mõte?"
"Ei. Pole aimugi. Vaata, Bella toob tordi. Vaadake, milline tort! See on märk, et kogu aasta tuleb magus." Ta kummardus ning ütles lõbusal toonil Chajutale, kes tollal käis gümnaasiumi viimases klassis: "Eks ole see hea märk, et me saame aasta läbi selliseid torte?" (lk 10-11)
  • Järgnevad aastad karastasid järk-järgult nende südant. Juba oldi sellega harjunud, et sabatiõhtu, pühade eelõhtu ning sünnipäevade auks kaetud lauas rääkis vanaisa Mendel inimestest, kes geto tänavatel surnult kokku langesid, kellest mööda käidi ja kelle kehadel tallati või kellel võeti kingad jalast või kes veeti jalgupidi kõrvale ja kaeti ajalehtedega; pundunud kõhuga ja aukuvajunud silmadega laipadest; mehest, kes kannatuste piiril heitis end elektrit täis traataiale ning muutus ühe hetkega söeklombiks; mehest, kes laagrisse jõudes nägi oma nooremat venda rippumas pooduna värava kohal; mehest, kes sorteeris surnute riideid ja leidis oma naise kleidi, mille rinnale olid pärlitega tikitud lilled, kleidi, mille ta naisele poja sündimise puhul oli ostnud ning milles ei saanud kahelda palistuse tõttu, mis oli õmmeldud punase niidiga. Kui sakslane nägi, et ta hetkeks seisatas, kleit käes, kahtlustas ta, et mees tahab pärlid varastada, ning hakkas teda piitsaga turjale peksma. Ning noorukist, kes vedas laipu põletamisele ja leidis surnute seast oma ema.
Nad ei takistanud teda rääkimast, kuid lasksid tema sõnad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kui ta püsti tõusis ja tõstis käe, milles oli klaas, teadsid kõik, et silmapilk on tulnud. Lapsed läksid oma mängude juurde, perenaine tõusis ja hakkas nõusid koristama, et mitte aega kaotada. Teised hakkasid omavahel sosinal rääkima või süvenesid mõtetesse ja jäid ootama otsekui raju puhul, mis peagi üle läheb, või nagu lennuki puhul, mis möödub mõne hetkega, viies kaasa oma müra. (lk 11-12)
  • Teiste perekonnaliikmete seas, kes olid juba leppinud jutustustega näljast ja surmast ja mädanemisest kui pidusöömin­gute möödapääsmatust osast, paistis minia Šifra välja mässajana. "Ta rikub mul kogu peo ära," kaebas ta, teades, et vanamees kuuleb tema sõnu. "Me oleme küllalt kannatanud ja küllalt sellest kuulnud. Tänu Jumalale on olemas holokausti mälestus­ päev, on mälestusmiitingud ja muud seesugused asjad. Midagi ei unustata. Ja siis peab mulle seda veel igal söögiajal meelde tuletama! Ma ei saa aru, kuidas teie saate rahulikult edasi süüa, kui ta räägib mädanevatest haavadest ja verest ja oksest. Aga see on teie asi. Minu jaoks on pidu läbi, niipea kui ta suu lahti teeb!" Šifra lõi rusikaga vastu lauda. (lk 12)

"Tuba katusel"

muuda
  • Kuid mõte oli naises juba juurdunud ning kasvas otsekui viljastunud munarakk: juba venitas loode kõhunahka, tema kasvu ei saanud peatada. (lk 19)
  • Istudes tol suvel lahtisel katuseterrassil taeva all, mis oli kirjatud peente valgete pilvetriipudega, ning kuulates last lalisemas silpe, kord valjemalt, kord vaiksemalt, otsekui prooviks ta oma häälepaelte tugevust, mõtles naine: kuidas see juhtus, et mehed, kes olid silmad maha löönud, õlad kössi tõmmanud, end väikeseks teinud, vastanud küsimustele summutatud häälel otsekui alalised süüdlased, kuidas oli juhtunud, et novembris olid nad veel kohmetult tooliservakesel kügelnud, detsembris aga käisid majas juba ringi nagu peremehed, panid Joeli raadio käima, avasid külmkapi ukse, et võtta sealt aedvilja, sorisid vannitoakapi laegastes, otsides lõhnavat habemeajamisvahtu, silitasid ta pojal pead. (lk 21-22)
  • Alles siis, kui Hassan oli läinud kaaslaste juurde, kes olid pesemise lõpetanud ning ukse juures teda sõnatult jälgides oodanud, mõtles ta: minu jaoks on need inimesed ilma nime ja vanuseta. Väljaveninud kampsunites, küünarnukid määrdunud, peas tolmunud villased mütsid. Kõik ühte nägu, toovad kuuldavale arusaamatuid kurguhäälseid sõnu. Ning äkki on nad teistmoodi: valge krae ja lipsuga, habe aetud, naine ja sülelaps ning teine nelja-aastane laps kodus. (lk 34)

"Tuvid"

muuda
  • Kolme kuu vältel, mil tema poeg Amnon voodis lamas ning kollatõbi tema verd mürgitas, jäid ema huuled kokkupigistatuks ning kortsud püsisid tema laubal; vaikides tegi ta oma toimetusi ning võpatas sammude kaja kuuldes; talle kerkisid silme ette surnute silmad sõjaajast, kes ärkasid ellu selleks, et teda taga ajada, ning uksekella helinast jäi ta süda seisma. (lk 44)
  • "Tal pole tarvis kedagi, kes tal kätt hoiaks — ei sind ega mind," ütles Chaja vihaselt, küürides meeletuna potti, mis juba ammu säras. "Tal on Jumal," virutas ta poti kivist valamuäärele. "Ainult et see Jumal ei oska oma inimesi hoida." (lk 45)
  • Kiiresti omandas Chaja uue sõnavara: neutraalne välispoliitika, võrdõiguslikkus, araabia rahvusvähemus, sõltumatus, identiteedi puudumine, elatustase. Peatselt leidis ta endale ka tegevusala: riigi lahutamise religioonist. Partei kutsus teda mitmesugustele üritustele, ning Iisraelimaal sündinud panid imeks heebrea keelt, mida ta kõneles. Valjuhäälditest kostis tema hääl tugevana ja otsusekindlana. Võõrapärase aktsendi, kuid õigete sõnadega moodustas ta lauseid, mis kõlasid nagu ajalehepealkirjad: "Üks Jumal suutis tappa kuus miljonit." Ajakirjanikud tsiteerisid teda: "Jumal haihtus Auschwitzi ahjude suitsus." Mõnikord avaldati artikli kõrval ka tema pilt: täidlane pikka kasvu naine, kaks kätt kehast eemal toetumas rusikatega vastu lauda — laiaks venitatud kolmnurk, mille tipus oli lühikeste juustega pea. Kokkupigistatud huuled ning ilmetud rõivad tegid temast otsekui mingi patukahetseja. Partei juhid vaatasid teda lootusrikkalt: nad said aru, et temas lõõmas tuli. Sõnad paiskusid vaimustusega tema suust, rajades teed kuulajate südamesse.
Mõnikord märkas ta kõnepuldis seistes kuulajate hulgas oma täditütre Mirjami kahvatut nägu. Kõigist tema perekonna liikmetest oli Mirjam ainus pääsenu. Pärast sõda leiti ta ühest läbikäigulaagrist, mille ameeriklased olid rajanud endise koonduslaagri alale. Kui koosolek sai läbi ja nad käe alt kinni hoides bussipeatuse poole läksid, ütles Mirjam Chajale poola keeles: "Sa rääkisid kohutavaid asju. Me elame ju siiski Juudi riigis! Kuidas sa saad nõnda rääkida, pärast kõike seda, mis meiega on juhtunud?" Ning Chaja vastas talle heebrea keeles: "Just sellepärast, mis meiega on juhtunud." (lk 50-51)