Oskar Hoffmann (1851-1912), "Eesti talumees", s.d.

ProosaRedigeeri

  • "Esiteks pole me härrased," lausus lõpuks noorim neljast, värske nagu virsik.
"Esiteks," katkestas Filipp Filippovitš ka tema jutu, "kas te olete meesterahvas või naisterahvas?"
Nelik jäi taas vait, suu läks kõigil lahti. Seekord kogus end kõigepealt esimene, juuksepahmakaga noormees.
"Mis vahet sellel on, seltsimees?" küsis ta suureliselt.
"Mina olen naisterahvas," tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras - blond ja papaahaga.
"Sellisel juhul võite teie oma soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta," ütles Filipp Filippovitš härrandlikult.


LuuleRedigeeri

Elas peni, elas poni,
elas mats, kes kandis soni,
soni alla peitis koni,
kui ta koni kustund oni.
aga tõstes tereks soni,
kõnniteele kukkus koni,

  • Hando Runnel, "Peni ja poni" kogus "Mere ääres metsa taga" (1977), lk 17