Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind tühjusetunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti tühisena. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused enese arendamiseks, kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik lobisemine tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. Mul on mu suvilas üsna hea raamatukogu. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele degenerandile, kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast iluasjake.
Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne abielu või täielik pühendumine mingile sotsiaaltööle, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma. (lk 42)
Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996
