Jõudeelu

(Ümber suunatud leheküljelt Oleskelu)

Proosa muuda

  • Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.


"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."
Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust." (lk 66)
  • Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105)


  • Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)


  • Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind tühjusetunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti tühisena. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused enese arendamiseks, kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik lobisemine tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. Mul on mu suvilas üsna hea raamatukogu. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele degenerandile, kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast iluasjake.
Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne abielu või täielik pühendumine mingile sotsiaaltööle, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma. (lk 42)
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996


  • Kunagi nägin üht vana hiina rullraamatut, mis mulle väga meeldis. Seal kujutati puu all istuvat vanameest kassikangast kudumas. Selle nimi oli "Vanamees nautimas tegevusetuse mõnusid". See pole mul kunagi meelest läinud. (lk 10)


"Kui ilus! Aga mina eelistan päikest ja lõunamaad. Mitte supelrandu ja loodrielu, mis pole kellegi elu. Vaid kohvikuid, elavat vestlust, loengusaale, tulvil hardust suurte mõtlejate ees, teatreid, kontsertsaale. Nii kaugele kui võimalik Skåne savistest põldudest. Pole midagi hirmsamat kui porihall Skåne tasandik udusel kevadtalvisel päeval, see lõputu, laiutav troostitus!" (lk 13)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Miks peakski Dickie tahtma metroode, taksode, tärgeldatud kraede ja kontoritöö juurde tagasi tahtma? Miks peakski ta sohvriga sõidukit või Florida ja Maine'i puhkusi taga igatsema? Ka see kõik ühtekokku ei saa muretu purjetamise vastu, peetud rõivad seljas, ilma et tarvitseks kellelegi aru anda. Tagatipuks oli Dickie'l oma maja ja lahke teenija, kes arvatavasti tegi talle kõik ette ja taha ära. Liiatigi oli tal raha, et reisida, kui isu tuleb. Tom oli kangesti kade; ülevoolav kadedus ja enesehaletsus käristasid südant. (lk 38-39)


  • Meie tsivilisatsiooni mehed jätavad pigem ennast uhketest rõivastest ilma, et vaid saaks vabalt röövida universumi varandusi minu daami katmiseks. Uued toormaterjalid, uued tehnoloogiad, uued masinad tuuakse Tema teenimiseks mängu. Minu daam peab seega olema nii peamine kulutaja kui ka peamine kulutusvõime ja majandusliku edukuse sümbol. Sellal, kui Tema kaaslane näeb oma tehases ränka vaeva, jalutab Tema peenimatel tänavatel ja viibib luksuslikemais hotellides, mehe varandus seljas ja rinnal, sõrmedes ja randmeil, teeb põhjalikke kulutusi oma mehe majas, kus on Tema koht ja piirid, nautides seda siidist jõudeolekut, mis on vajalik, et säilitada Tema kaaslase prestiiži ja Tema enda oskust seda demonstreerida.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)