Tõlge ei ole kultuuris marginaalne, kultuuritarbimises fakultatiivne ega isikliku praktikana erakordne tegevus. Ka inimene, kes hüüatuse "Cozy!" tõlgib "Nõbu!" või kõneleb häirimatult kitsest jões (loetud siis ilmselt goat asemel coat) kui kavalast enesetapu lavastamise meetodist, tuleb mõttele, et võiks tegelda tõlkimisega. Toimetamis- ja kirjastamispraktikas on see sageli heidutav, ent abstraktsemalt mõeldes tegelikult hea ja huvitav, sest kinnitab sellise maailma olemasolu, kus tõlkimine ei alga teooriast, ei alga iga kord isegi mitte elementaarsest pädevusest, vaid paratamatusest. (lk 30)
