"Gormanid," kordas Margaret. "Kas need on need Gormanid, kes said Southhamptonis kaubitsemisega rikkaks? Oh! Küll mul on hea meel, et me neil külas ei käi. Mulle ei meeldi kaupmehed. Minu meelest ongi parem, et näeme üksnes talupoegi ja põllutöölisi ja lihtsaid inimesi."
"Sa ei tohiks nii nõudlik olla, Margaret kullake!" lausus ema, mõeldes salamisi noorele ja nägusale mr Gormanile, keda ta kord mr Hume'i pool kohanud oli.
"Ei! Ma tean täpselt, kes mulle meeldivad: mulle meeldivad kõik, kelle töö on seotud maaga; mulle meeldivad sõdurid ja meremehed ja kolme haridust nõudva elukutse esindajad, nagu ma neid nimetan. Sa ei oota ju ometi, et imetleksin lihunikke ja pagareid ja küünlavalmistajaid, ega ju, ema?"
"Aga Gormanid pole ei lihunikud ega pagarid, vaid väga lugupeetud tõllasepad."
"Olgu pealegi. Tõldade ehitamine on ka äri, kusjuures minu arust palju kasutum kui töö, mida teevad lihunikud või pagarid. Oh, kui väsitavad olid need igapäevased sõidud tädi Shaw kaarikus — kuidas ma küll igatsesin jalutada!" (lk 34)
