Teadusajakiri

Proosa

• Kuna digiilmas toimuvad muutused tormilises tempos, võib asjade seis aastaga muutuda nii, et kui sa artikliga õigel hetkel ajakirja sisse ei saa, pole selle teadmisega [paari aasta pärast] midagi peale hakata. (lk 42)
  • Kristi Vinter-Nemvalts, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019

• [Ajakirjast Eesti Kirjandus:] 1907. aasta kümnenda numbri lõpetas Jõgeveri lõppsõna "Toimetuse poolt", milles ta koputas ka rahva südametunnistusele: "Üleüldised asjad, selletaolised nagu teaduslise kuukirja väljaandmine, ei või ilma rahaliste ohvriteta sündida. Tänini on suurim ohvrikandja selles asjas praegune toimetaja ja väljaandja olnud. Nüüd kutsub Eesti kirjanduse selts ka laiemaid rahva ringkondasid üles oma veeringuid asja hääks ohverdama ja ohvrimeel Eestis ei ole veel kaugeltki surnud....kui hästi kokkuhoidlikult, ilma tühiste himuasjade pääle raha raiskamata, püütakse elada, küll siis leidub ikkagi ka seltsi kuukirja tellimiseks raha, ja küll me siis näeme, et me ühisel jõul, kõigist arglikkudest hoiatustest hoolimata, endale üleüldisteaduslise kuukirja loome, mis haritud rahva ja Eesti kirjanduse seltsi, kui selle rahva haridusliste ja teadusliste püüete hinge kohane on." (Jõgever 1907, lk 120) (lk 153)
• Esimene eestikeelne teadusajakiri oli sündinud ühe mehe ettevõtmisena ja jäi ilmuma 1940. aastani, mil uued võimud selle sulgesid. Ajakiri Eesti Kirjandus oli kõikide eestikeelsete teadusajakirjade eelkäija, kujundades eesti ajakirjanduseks teadusajakirjanduse traditsiooni, koolitades selle lugejaid ja muutes kogu ühiskonna vaimsust. (lk 153)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158