Mazarin tuli tagasi kahvatuna ja ilmselt suures mures. Ta istus jälle kirjutuslaua taha. D'Artagnan uuris teda, nagu ta oli uurinud ümbrikku. Kuid kardinali nägu oli niisama läbipaistmatu kui kirjaümbrik.
"Ahaa!" mõtles gaskoonlane. "Ta näib olevat pahane. Kas minu peale? Ta mõtleb järele. Kas selle üle, kuidas mind Bastille'sse toimetada? Hea küll, monsenjöör. Esimese sõna peale, mis sellele viitab, kägistan teid ära ja hakkan frondööriks. Mulle korraldatakse triumfikäik nagu härra Brousselile ja Athos kuulutab mind prantsuse Brutuseks. See oleks vast nali!" (lk 498-499)
