Naelaks oli Jürisalu kontsertorkestrile. See oli põnev, eriti orkestratsioon. Näiteks keskmises osas ei lasknud orkestratsioon kuidagi mingisse meeleolusse sattuda, sest iga hetk nagu kukkus või koputas või lõhkes midagi. Võib-olla tuleb seda mitu korda kuulata ja arvatavasti on see nii, aga nüüd tekkis vägisi mõte, et kogu ses muusikas on nagu vähe inimlikkust. Muidugi on see "inimlikkuse" ahtaks tegemine kui me selle all ainult emotsionaalsust mõtleme, sellest saan ma ise ka aru, aga ometi oleme harjunud midagi nagu südamele ka saama, ja kui me selle südame nüüd täiesti välja lülitame, kas siis ei jää viimati õige väike samm, et jõuda fašistlikepõhimõteteni ja mis veel hullem, tegudeni. Muidugi ei taha ma seda Jürisalu muusika kohta öelda, aga niisugused mõtted tekkisid selle puhul.
Aurora Semper, kiri Lilian Semperile, 27.10.1960, rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", 2017, lk 121-122