Tõepoolest on suur taeva and omada otsest (ehk nagu hiljuti hakati ütlema, lihtsat) inimaru. Kuid seda tuleb tõendada tegudega, oma mõtete ja sõnade sügavuse ja arukusega, mitte aga sellega, et oskamata öelda midagi tarka enda õigustamiseks, tuginetakse temale kui oraaklile. Kui arusaam ja teadmine otsakorrale hakkavad jõudma, just nimelt siis ja mitte varem, saab tuginemine inimese argimõistusele uuema aja üheks osavamaks leiutiseks, mis võimaldab kõige läägemal lobisejal alustada julgelt ja lõpuni vastu pidada vaidlust kõige põhjalikuma mõtlejaga. Kuni aga veel jätkub kasvõi raasukenegi arusaamist, püütakse sellist hädaabinõu vältida. Ja kui veidi lähemalt vaadata, on selline tuginemine vaid pöördumine massilt tuleva hinnangu poole, kelle aplaus paneb filosoofi punastama, rahva ees lipitsev teravmeelitseja aga võidutseb ja muutub aina väljakutsuvamaks.
Immanuel Kant, "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena", tlk Jüri Saar, 1982, lk 12