Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/aprill

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Pariisis ei sega, et tornikellad käivad valesti. Olen mõnikord unustanud isegi kuu- ja nädalapäevad, sest Pariisis ju palgapäevi ei ole.

Paradiis on kontserdil pimedas keldris ja keset ääretut põldu,
kui sa liigud vaevata ja iga heli on meeleheitlik jõud,
ja sügaval pehmes toolis, kui klaver tuleb sisse
ja sa saad korraga õnnetuks ja jube rõõmsaks.

Puurilind laulab
kartlikul sirinal
asjust tundmatuist kuid
igatsetutest tal
ja ta viis kostab
kaugel künka peal
sest puurilind
priiusest laulab.

  • Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oli selgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu. Sõna püüdsid nad üksmeelselt edasi lükata. Eelistasid vaikida, end vaikusel piinata ja ikkagi vaikusel end ka reeta lasta: just vaikus hüüdis neile teineteise häälega kõiki kardetud sõnu. Kuid nad mängisid edasi, vaikisid edasi, lastes oma teadet nende hirmsate, plahvatusjõuliste pauside ajal aina selgemaks ja võimukamaks vormuda. Ja ikka lükkasid edasi sõna. Päästvat, leevendavat, hukutavat, kohustavat sõna.

Armas on minule sügise
Taevas nii tume ja udune,
Närtsin'd lill, vaikin'd linnuke,
Need toovad rahu mu südame.

Armsad on minule tuule-hood,
Mässavad, kohavad laenete vood.
Elu marul mu süda ka
Tihti valul lööb mässama.

Kustun'd on õnn ja päikese läik,
Taevast on katnud ju pilvede käik.
Kätte on jõudnud mul sügise kuu: -
Varsti vaikib ka väsinud suu!

Ei ole luuletuste tekkimine
soliidne toiming targu, tasahilju
kui paradiisiõunte vekkimine,
kus praagitakse plekilisi vilju.
...
Näib kõige õigem jõhkralt ühendada
maad tuhniv siga, ladvas laksuv ööbik:
Kui hinge kaugust ihust lühendada
viib ristjoon sihile ja mitte rööbik.

  • Ivar Grünthal, "Sissejuhatus", rmt: "Uni lahtiste silmadega", Göteborg-Toronto: Orto, 1951, lk 5
  • Ei tohi põhjalikkusel lasta oma selget pilku tumestada, ütlevad inimesed, kellel on ükspuha, kust nende seisukohad pärinevad, ja selles peitub omajagu tõtt: kunst näiteks ei oleks ilma selle põhimõtteta mitte nii kirgas, nagu Schiller seda endale kujutab, ent meie võtame siiski parema meelega põhjalikkuse appi ja oleme täpsed, teiste sõnadega - laseme oma selget pilku tumestada.
    • Johannes Bobrowski, "Levini veski: 34 lauset minu vanaisa kohta". tlk Oskar Kuningas, LR 46–48/1966, lk 6
  • [Venemaa sissetungi ettevalmistusest Ukrainas Luganski oblastis 2014. aastal:] Tõesti, algas nagu mingi teater, kus igal näitlejal oli oma roll. See kõik algas veebruaris-märtsis, kui meie linna ilmus äkki organisatsioon Russki Mir. Algasid igasugused miitingud ja meeleavaldused. Me saime aru, et need ei toimunud päriselt nende inimeste initsiatiivil. Meile hakkasid saabuma mingid venelased, kasakad, rahvasaadikud ja algas agitatsioon. Russki Mir tegi hommikul meeleavalduse ja õhtul meeleavalduse. Iga kord olid uued plakatid ja sõnumid. Meeleavaldus kestis tavaliselt 15–20 minutit, kus osalesid 10–15 Russki Miri aktivisti, kes olid peamiselt Ukraina kompartei liikmed. Huvitav oli see, et alati olid kohal ka kaamerad. Seda, et meil võib mingiks sõjaks minna, rahvas ei uskunud. Seda hakati uskuma alles siis, kui tankid saabusid.

Koidikul, imelisel koidikul
on see suur saak!
Suur saak sardiine!

Rannal on justkui pidu,
aga meres peetakse
matuseid
kümnetele tuhandetele surnutele.

  • Kolonel ajas enda sirgeks. Ta näos oli natuke viha, natuke hirmu ja suur portsjon aukartust. Ekstsellents, tsaari sohivend rääkis! See oli hirmu põhjuseks. Ekstsellents andis väikese pääpesu — see oli viha põhjuseks. Kuid ekstsellents näitas oma võimu, ekstsellents sülitas kõige pääle, igasuguste seaduste ja reeglite pääle — see tekitas hiigla aukartust. See oli võim, oli kõrge lend, oli suurus ja hiilgus! Nägin oma silmaga: vene väes austati rohkem õiglusetust kui õigust. Kuid õiglusetus, seadusest üleastumine, reeglipärasetus pidi sanktsioneeritama distsipliinimõistega. Siis oli kõik korras. Ekstsellents võis teha, mis tahtis, talle oli see andeksantav, lipnik aga ei tohtinud õigust otsida — seda talle andeks ei antud.

ämblik külmal laiuval
klaasil, kolmandal korrusel
on sihikindlalt
ja nii puhtalt üksi.

Mina ei ole selline!

  • Rae Armantrout, "Hämarik" ("Dusk"), Poetry Foundation; luulekogust "Veil: New and Selected Poems", Wesleyan University Press, 2001

Turnijad Sammuwad
Ehib kewad kodumaad,
Arule, Murule
Üle oru, mäe:
Kus aga kostab laulu hääl.
Turnijad, need täitwad sääl
Eluga, Iluga
Ilma hiilgawa.
...
Isamaa, Rõõmusta,
Kui su pojad turnima
Tõttawad, Ruttawad,
Kaudu kodumaad,
Kostab siis kingul laulu hääl,
Kui su pojad on ka sääl.
Rõõmusta, Isamaa,
Sellest üksi sa!

  • Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise.
Öö oli niiske. Terve rõdu oli tigusid täis roomanud. Jumal oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse?
Igal teol on oma isiklik pühakoda seljas.
  • Jätsin söömata artišoki, roa, mida ma olen alati bioloogilistel põhjustel põlanud. Mul oli kombeks öelda, et ülekaaluga hädas olev inimene ei peaks üldse muud sööma, sest pärast igat söögiaega oleks tal järel vähem kaloreid, kui ta on nendelt neetud viguritelt toitvate kübemete kättesaamiseks kulutanud. Ma arutlesin, et tõeliselt väike inimene, kes on oma suuruse tõttu sunnitud sööma tihedusega, mida võib ligilähedaselt karihiire või muti söömistihedusega võrrelda, sureks peagi nälga ja/või väsimusse, kui ta oleks pandud luku taha artišokkide lattu, ning surm saabuks veelgi kiiremini, kui ta oleks sunnitud läbi tegema selle jabura kombetalituse ja kastma iga lehe vinegretti. (lk 37)
  • [Mildred:] Maailm on täis neid mehi, kes üritavad näidata, mida tähendab olla mees, kuid tegelikult nad ei tea seda. Nad arvavad, et see tähendab olla karm, mitte midagi tunda, mitte midagi reeta. Ja siis tuleb Luis ja otsustab, et tema määratluses on mees keegi, kes ei karda olla lahke. See nõuab julgust.
  • Taotletud summast eraldati 1/10 ning sellest asjaolust lähtuvalt saab hinnata ka saavutatud tulemusi ja püstitatud eesmärgi täitmist.
    • Roomet Jakapi, "Rahvusvaheliste tippspetsialistidega: Büronaudi päevaraamat", Tartu: ;paranoia, 2021, lk 86
  • Tessil oli tahtmine isa tugitoolist püsti tõmmata, teda raputada, öelda, et ta peaks lõpetama lapse kombel käitumise ja oma elul sarvist haarama. Aga ta teadis, et selles olukorras pidi lihtsalt kuulama. Nagu kõikide omastega, keda ta oli kohanud. Ükskõik kui palju ta ka oleks tahtnud öelda tarku ja lohutavaid sõnu, olid need keelatud. Ainus, mida leinaja tahtis ja vajas, oli keegi, kes kuulaks. (lk 79)
  • Sipelgad jaksavad tassida endast kuni viis tuhat korda raskemaid asju. Nendega võrreldes on inimesed tühised, nood suudavad vaevu oma ühekordset kehakaalu kanda, rääkimata siis oma leina raskusest.
  • Tõepoolest on suur taeva and omada otsest (ehk nagu hiljuti hakati ütlema, lihtsat) inimaru. Kuid seda tuleb tõendada tegudega, oma mõtete ja sõnade sügavuse ja arukusega, mitte aga sellega, et oskamata öelda midagi tarka enda õigustamiseks, tuginetakse temale kui oraaklile. Kui arusaam ja teadmine otsakorrale hakkavad jõudma, just nimelt siis ja mitte varem, saab tuginemine inimese argimõistusele uuema aja üheks osavamaks leiutiseks, mis võimaldab kõige läägemal lobisejal alustada julgelt ja lõpuni vastu pidada vaidlust kõige põhjalikuma mõtlejaga. Kuni aga veel jätkub kasvõi raasukenegi arusaamist, püütakse sellist hädaabinõu vältida. Ja kui veidi lähemalt vaadata, on selline tuginemine vaid pöördumine massilt tuleva hinnangu poole, kelle aplaus paneb filosoofi punastama, rahva ees lipitsev teravmeelitseja aga võidutseb ja muutub aina väljakutsuvamaks.
    • Immanuel Kant, "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena", tlk Jüri Saar, 1982, lk 12
  • Kuidas saab mees leppida, et majas on naine, kas või tavaline? Lihtsalt niisama, eriti veel, kui too on näkk. Elu muutus ruttu. Ma pold nii plaanind. Pärast nägin, et muutus algab nii, nigu ta ikka algab - sündmusteahelast, mille saamislugu on pikk, liiga pikk, et seda otsast lõpuni näha, kuni see viimaks kätte jõuab.

Kui katku kardan kulumist ja moodi.
Näib siiski, et neid hädasti on vaja.

Ma ise olen veidi kulu moodi,
jääkolakas on hinges kogu aja.

Ses soojas sajus oma vastset oodi
loeb koovitajale üks koovitaja.

  • Aleksander Suuman, "Ju kevadvihma sajab sabinal" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 118

Daamid ootavad oma hetke, pisar istumise all,
käes üha liikumas lehvik, et niiskust varjata.
Ja härrad, istmikest ilma,
kõik pilgud oma vurrudesse püüavad.
Ent valss on aland.
See on laineteta rannik,
see on merikarpide, kingakontsade, lainevahu ja
                        valehammaste kokkupõrge,
see on üks suur vapustus, mis tuleb.

Käib mõte kahisedes pilliroos
või vaatleb tähetornist taevalaadi,
saab tõbiseile määratud diagnoos,
homunkulusi loodud ning ballaadi

ka uuritud... ehk riimisid rondoos...
Las lennata idee! Ja siis, hoplaadi!,
tal meta- ette võetudki morfoos
kas iial tema sabast kinni saadi?

  • Kogu elu riigis ja ühiskonnas põhineb vaikival eeldusel, et inimene ei mõtle. Peal, mis ei kujuta endast igas olukorras vastuvõtlikku õõnsust, on siin ilmas õige raske põli.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 19
  • Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi, - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi!
- Ära ammuta oma tugevust meeste puremisest, vaid tõuse ise, kõikide kiuste. Pallase tütarlapsed, - ma ütlen teile, kunst ei ole jukerdamiseks - ei ole, saage aru, saage aru, enne kui hilja! Naine, - loov kunstnik, - olgu raud!
  • Karin Lutsu päevik 1924, 25. veebruar, rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005", 2005, lk 163

Pojukene, õpi raamatut!
Aastakümned käime põllu pääl,
kuidas isad enne käinud sääl!
Raamat ütleb ühe tunni najal,
mis teinud teised tervel eluajal,
mitu tuhat aastat otsinud:
õpi raamatut!

Raamat - end'se eksituste kogu -
õpetab, mis juba kätte saadud.
Midagi ei ole lõpetatud -
ilm ei kunagi saa õpetatud -,
aga vead, mis jäänud seljataha
et neid tarvis poleks veel kord teha.
Muidu need, mis sinust targemad,
sinu jõu ja vara võtavad,
sulaseks saad nendest alandud:
õpi raamatut!

  • Juhan Liiv, "Isa manitsus pojale" [1908], rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 354-355

alamlehed