Liisa Perandi

Liisa Perandi (neiupõlvenimega Liisa Reinvald; 26. märts (vkj)/ 7. aprill 1879, Tarvastu kihelkond, Viljandimaa – 30. aprill 1946, Roobe küla, Helme vald, Valgamaa) oli eesti ärkamisaegne kirjanik, gooti subkultuuri varane esindaja Eesti kirjanduses.

"Koidu-kannid I"

Tsitaadid väljaandest: Liisa Reinwald, "Koidu-kannid. 1", Jurjev: M. Millistferi rmtkpl., 1895.

Ilm kõlab laulu keeles —
Mu kodus kevade!
Siis laske laulu-laande
Ka koidu-kannike.

Mu valu ja mu nuttu,
Ja minu hõiske-hüüd,
Sull', kannel, usaldasin —
Oh helise siis nüüd.

Mu isamaa on püha,
Ei hukka mõista mind,
Ma olen tema tütar
Ja — tema laululind.

• "Kandlile", lk 3

Pilvekene, siidi-sini taevas,
Kuhu kiiresti nii ruttad sa?
Kuhu nõnda kõrgel' jõuad ära
Üle minu Eesti isamaa?

Paisu paksemaks ja vala vihma
Januneva nurme, niidule;
Tänuks tõstvad koidu-kannid pääd —
Tänu hõiskab laanes linnuke!

Pilveke ei mõista minu soovi,
Läheb tasakesti nagu lind.
Et mu isamaalt ta üle jõuab,
Väga kurvastab see tõest' mind!

• "Pilveke", lk 4

Veel hilja kanti kallil' haual'
Nii põhjamata pisaraid —
Nüüd uue tsaari pulma-laual
Ju milionid hõiskavad.
Nüüd valitseja jälle saanud
On meie vägev Venemaa —
See Isa, kes meid kurvastanud.
Meil võttis haavad paranda.

Nüüd riigi linnad lipu lehtes,
Nüüd särab uhkelt Slaavi ilm;
Kõik Venemaa on pidu-ehtes
Ja rõõmust hiilgab iga silm.
Tsaar omal' kalli kaasa saanud
Ja riik on saanud kaitseja. —
Neid taeva Isa armastanud.
Neil' jagab õnne otsata.

Kuis kõrgel kätel võtvad vastu
Kõik kallist paari hõiskega,
Kes kurval tunnil võttis astu
Maailma rahu kaitsema.
Oh, taevas, jäta nende hõimu
Maailma üle hiilgama,
Et nende kallist, kõrget võimu
Kõik auustaksivad otsata!

Et kuningad ja keisrid kaugelt
Kõik tuleks ja neid kummardaks;
Et iga taeva kaare laugelt
Kõik saaksid nende alamaks.
Oh, taevas, lase meie tsaari
Kui päike ilma valgusta —
Ja seda kõrget, kallist paari
Sa igavesti õnnista!

Nüüd ootab riik ja seega ootvad
Kõik Põhja ilma miljonid —
Kõik noorelt valitsealt lootvad,
Et võidab rahva südamid,
Et tema kaitsemisel saavad
Ta riigi rahvas õitsema;
Kõik riigi rahvas palvetavad:
Oh, Jumal, Keisrit kaitse Sa!

• "Keisri Majesteetide Keisri Herra Nikolai II ja Keisri Proua Aleksandra Feodorovna laulatuse pühaks", lk 5-6

Tali tuleb, värisedes
Nutab nurmel lilleke,
Viimsed närtsin'd õied peidab
Musta mulla põuesse!

Tali linnul, tali lillel,
Tali tuleb mulle ka —
Külm ja kare talve võimus
Sunnib mindgi vaikima!

• "Tali tuleb", lk 10

Laota oma unustuse tiivad
Minu üle, sügav surma öö,
Mis mind ilmakärast sinna viivad,
Kus on rahuline tähte-vöö!

Sinna, igavese ilu ilma
Sooviksin ma lendes minna siit;
Inglid kuivatavad nutja silma,
Laulvad rändajale rõõmu viit.

Haua hõlmas leian seda rahu,
Mis ma ilmast otsin asjata.
Sinna uhkus, tigedus ei mahu —
Rikas kõrvu puhkab vesega.

• "Igatsus", lk 11

Heіdап pilku Eesti õue —
Külm ja lumi käriseb!
Peidan kõrva kandli põue,
Ta nii tasa väriseb!

Värisedes kandli põuest
Tõuseb kurblik leina hüüd:
Minu armsast Eesti õuest
Kevade on kadun'd nüüd!

Ärge nõudke, et mu keelel
Kõlama peab rõõmu viis
Siis, kui kaeban kurval meelel,
Et on närtsin'd Eesti hiis!

Kuis ma kõlan, kallid kaimud,
Kui on sõudmas sügise?
Kuis ma helgin, Eesti aimud,
Kui mu kodu lumine?

Talve külm ja talve kaha
Matnud armud hangesse —
Võõras viis ja võõras paha
Kalmu-küngas kandlile!

• "Minu kannel", lk 13

Mu hella ema õue pääl
On ööpik hõiskamas,
Ta viisid ja ta ilus hääl
Mind laulma meelitas.

Mu laulul sõnad tumedad
Ja viis on väsinud,
Ta laulu viisid õrnemad
Ja sõnad ilustud.

Ta laulab kaunist kevadest
Ja õrnast õite voost.
Ma laulan sumest sügisest
Ja tormist, tuule-hoost.

Ta laulab vagast voorusest,
Mis õitseb igavest.
Ma laulan närtsin'd noorusest
Ja murtud südamest.

• "Minu lind", lk 14

Tahtsin laulda lahkel meelel,
Lustil kannelt kõlista,
Aga kandli põuest tõusid
Leina laulud salaja.

Tahtsin õitsvaid õisi noppi,
Roosi pärga punuda,
Aga närtsin'd lehti leidsin,
Noppisin ka ohaka.

Otsisin siis ilmast rõõmu,
Muret, leina leidsin ma —
Petlik ilm ja petlik elu,
Ei teid enam usalda!

• "Petetud", lk 20

Armas on minule sügise —
Taevas nii tume ja udune,
Närtsin'd lill, vaikin'd linnuke,
Need toovad rahu mu südame.

Armsad on minule tuule-hood,
Mässavad, kohavad laenete vood.
Elu marul mu süda ka
Tihti valul lööb mässama.

Kustun'd on õnn ja päikese läik,
Taevast on katnud ju pilvede käik.
Kätte on jõudnud mul sügise kuu: -
Varsti vaikib ka väsinud suu!

• "Mis mulle armas", lk 24

"Nõmme sant"

Tsitaadid väljaandest: Liisa Perandi, "Nõmme sant", rmt: jutukogu "Nõmme sant", koostanud Liisa Perandi, lk 3-16.

• Vilets oli Kaie elu. Sagedaste tuli ette, et ta juba nädala päevad kodust väljas, rändamas oli, aga tema kott oli veel niisama tühi, nagu teekonna algusel, kuna nurisevat kõhtu mõni kuivanud leivakoorukene hädapärast vaigistas. Kas olivad Vaigiste valla inimesed vaeste vastu siis nii halastamatad, et nad Kaiest nii vähe hoolisivad? Ei, kuid nad teadsivad, et Kaiel tugev, tööjõuuline poeg oli, kes tema eest hoolitsema ja teda toitma pidi. Küll oleks Kai hea meelega ka kaugemale kõndinud, kuid kange pistja valu puusa sees ei lubanud teda pikemat teekonda ette võtta ja kuigi tal naabri vallas kott oleks täidetud, kes oleks temal aidanud kotti todu kanda? Kai tundis, et see temal üle jõuu käis, jäi sellepärast oma valla piirkonda ja oli selle ristiga rahul, mida Jumal temale peale oli pannud. (lk 3)
• Nüüd aga, paar aastat tagasi, oli ta talvel nii õnnetumal kombel jää peale maha kukkunud, et ta oma jala ära nikastas, kolm sõrmeluud katki murdis ja ennast tugevaste ära põrutas. Selle tagajärjel oli ta mitu kuud haige. Kõik arvasivad. et vana Kai sureb, aga Kai ei surnud, vaid toibus pikkamisi nii kaugele, et ta oma hariliste seltsiliste, kepi ja kotiga, jälle rändama võis hakata. Nüüd aga oli ta täiesti töövõimetu. Juba ennegi vanadusest värisevad sõrmed olivad haiguse ajal tronksu jäänud, sest et keegi kattimurtud sõrmeluid paigale ei olnud seadnud. (lk 4)
• Jõudis Nõmme Toomas — Kaie poeg — niipalju teenida, et üheksa kõhtu alati täis oleks saanud, kümnes — vanaema — veel arvamata! Leenast, tema naisest ei saanud töötegijat, sest et ta juba mitu aastat arust lollakas oli, sest saadik, kui Toomas teda ühe tüli tagajärjel rusikaga pähe oli peksnud. Suuremat viga ei näidanud Leenal küll olevat, koduse talitusega sai ta ikka veel õigeks, kuigi lapsed arusaamatalt ja uudishimuliselt tema otsa vahtisivad, kui ta korraga töö käest kõrvale viskas ja segaseid juttusid tontidest ja pahadest vaimudest hakkas ajama. Läks ta aga kuhugi talusse päeviti tööle ja hakkas seal kesk kibedamal töötunnil oma tondilugusid jutustama, ei teinud ise tööd ja takistas ka teisi oma imeliste kõnedega, siis oli pahandus suur ja "tondi Leenat," nagu teda tema juttude pärast nimetati, ei võtnud leegi enam tööle. (lk 4)
• Nõmme saun seisis külast eemal, karjamaa ääres, liivase nõmme peal, kus muud ei kasvanud, kui kanarpikk, mõni jäntrik kadaka põesas ja peenike niidi sarnane kõva hein, mida mustlase juukseks kutsutakse. Looduse ilu oli Nõmme sauna ümber vähe leida, veel vähem ilu avaldas aga sauna välimus ja sisseseade. Eemalt vaadates võis teda mõneks hiigla muti mulla hunikuks pidada. Katust ega korstent ei olnud olemaski. Ümargustest, parre jämedustest, mustaks suitsunud ja ajajooksul kõdunenud palkidest lage kattis paks savi- ja mullakord, et vihm ja külm niipea hurtsiku elanikkude juurde teed ei leiaks. Keset lage kasvasivad paar ohakat ja rõikheina salgukest. Need olivad uhked selle üle, et nad nii kõrgelt nõmme elanikkude peale alla võisivad vaadata. (lk 5)
• Oli ilus juuli-kuu hommik, kui kägisev sauna üks lahti lükati ja vana Nõmme Kaie hall ja küürus kogu, kepp käes ja kott õlal, sealt välja astus, et oma harilist reisi ette võtta. Tema järele tormasivad mitu sassis juukste ja paljaste jalgadega last uksest õue.

"Vanaema, tule sa õhtuks tagasi!" hüüdsivad nad endid Kaie ümber kogudes, "tule tagasi ja too meile külast leiba kaasa. Õhtu saame liha, too meile leiba ka, vanaema!"

"Pidage ometi," ähvardas Kai, oma kondilise käega keppi kõigutades. "Kust mina selle leiva teile võtan? Oh teie poolakad, päris jalust tõmbavad maha!"

Lapsed aga ei näidanud vanaema ähvardüsest midagi hoolima, nagu takjad rippusivad nad naerdes tema küljes kinni ja vana Kaiel oli tegemist, enne kui ta neist lahti peasis. (lk 5)

• Toomas oli suur, tugev, laia õladega mees, mustad juuksed langesivad säsistes salkades kulunud ja lapitud kuue kaelatagusele. Terashallid silmad, paksud mustad kulmud ja pikk must habe andsivad talle veidi kohutava väljanägemise. Tema naine võis noores eas õige ilus olnud olla, seda võis praegugi tema peenikesest kahvatanud näost ja tumesinistest silmadest aimata, aga ta näojooned olivad korratumad ja silmade vaade segane ja eluta, millest näha oli, et ta mõistus mitte tarviliselt selge ei olnud. (lk 6)
• [Toomas:] "Näete isegi, auulik kohus, mina ei ole joodik ega pillaja, aga vaevalt jõuan ma niipalju teenida, et pihust suhu elame. Suur pere, mis teha. .. Naisest ka ei saa töötegijat..."

"Miks sa siis naise rumalaks peksid?" sõnas kohtumees teravalt.

"Olen seda isegi küllalt kahetsenud, aga mis olnud, seda ei saa enam olemataks teha. Mul niisugune vana häkiline süda: käisin mitu päeva järjestikku tööd otsimas, aga ei saanud — kodust oli leib otsas — talvisel ajal tööd vähe. Seal hakkas tema ka veel jorisema, nagu ei viitsiks ma tööd teha. Siis läks mul hing täis ja ma häigasin talle paar korda kämblaga — ja otse nõnda õnnetumalt! Aga uskuge, sest saadik ei ole ma teda kunagi enam löönud." (lk 8)

• "Auusad kohtusaksad, jätke ikka siga kirjutamata! Mu lapseb surevad nälga, kui teie neilt ainukese ja viimase leemevalgustuse ära võtate!" palus Toomas.

"Ja siga ei või tänasest kuidagi tapmata jätta, viimase sõkla peotäie panin talle juba eila hommiku vee sisse, täna ei ole meil temale enam midagi anda!" lisas Leena juurde.

"Ärge takistage meid nii palju," sõnas kohtumees kärsitult. "Senini jõudsite siga sööta — ja nüüd korraga kõik otsas! Isand Karik," pööras ta kirjutaja poole, "tehke ruttu, et minema saame."

"Valmis," vastas see paberisi korraldades. "Kui Toomas Sari kahe nädala jooksul oma võlgnevat pearaha ära ei õienda, saab ta siga 4. augustil kell kümme hommiku kohalise vallamaja juures ära müüdud."

"Pane tähele, Toomas, et sa siga selle aja sees kõhnemaks ei jäta, ära ei lase varastada, ega ära ei tapa, muidu langed vangistuse nuhtluse alla."

"Halastage ometi," palus Toomas, "teie olete ju ka inimesed, kellel risti veri südames. Siga sureb nälga, kui ma ta tapmata jätan — ja mis saab neist väetitestest siin!" lisas ta käega laste peale näidates juurde, kes osmiku lähedale mühakusse olivad kogunud.

"Toomas, saa aru, et meie siin midagi parata ei või!" lausus kohtumees tõsiselt. "Oleks see meie eneste teha, siis võiksime veel kannatada, aga meie täidame seaduse käsku. Kui meie sea kirjutamata oleksime jätnud, langeksime ise trahvi alla." (lk 10)

• Tuhatkordseid tänu-sõnu maja ja maja rahva üle puistates, istus värisev sant lõuka ette.:Tule valgus langes täielt tema kortsulise näo peale, mida korraldamata hallid, märjad juukse salgud ümbritsesivad. Väikesed, hallid silmad, mis nooruses õige tuliselt säranud võisivad olla, olivad laugude all nagu pool peidetult. Kui ta kellegi otsa vaatas, olivad nad nii tuhmid ja selguseta, nagu vananenud akne klaas. Tema lõug oli pikk ja terav, huuled sinised, paled lohku vajunud ja palenukid kõrgele üles jäänud. Iseäraline hallikas kollane näo karv muutis tema kondilise näo surnu sarnaseks. (lk 12)
• [Kai:] "Võlga oli juba paar rubla, aga Leenal ei olnud rohkem raha hinge taga, kui 25 kopikut. Selle eest laskis ta Nõmme Kustat linnast seda uut suhkrut tuua — sahalin, või mis ta nimi on — see teeb kohe vee magusaks, kui aga terakese sisse paned. Selle sees leotab ta nüüd leiva koorukesi väikese lapsele ja annab ka vahel suurematele. Andis korra mullegi katsuda, õige hea ja magus oli. Pere rahvas, hakake teie ka seda suhkrut pruukima, küll te näete, palju odavam tuleb!"

"Heldekene," hüüdis perenaine tasa kokku lüües, "või väiksele lapsele söödab ta saharini! Saharin olla ju kihvtine, eks ole tõsi. Peeter?" pööris ta küsides peremehe poole.

"Ja, saharin on kihvtine," tõendas see, "ja sina, Kai, keela Leenale ära, saharini sees leotatud leivaga lapsi sööta. Ta võib sel kombel nende kõikide tervise ära rikkuda!"

Vanake naeratas iseteadvalt.

"Ei tee midagi viga," sõnas ta. "Väiksel lapsel on küll kõht haige ja ka suuremad karjuvad vahel kõhuvalu, aga eks haigus ole Jumala vits — sahalini suhkur ei tee midagi!" (lk 13-14)