Kolonel ajas enda sirgeks. Ta näos oli natuke viha, natuke hirmu ja suur portsjon aukartust. Ekstsellents, tsaari sohivend rääkis! See oli hirmu põhjuseks. Ekstsellents andis väikese pääpesu — see oli viha põhjuseks. Kuid ekstsellents näitas oma võimu, ekstsellents sülitas kõige pääle, igasuguste seaduste ja reeglite pääle — see tekitas hiigla aukartust. See oli võim, oli kõrge lend, oli suurus ja hiilgus! Nägin oma silmaga: vene väes austati rohkem õiglusetust kui õigust. Kuid õiglusetus, seadusest üleastumine, reeglipärasetus pidi sanktsioneeritama distsipliinimõistega. Siis oli kõik korras. Ekstsellents võis teha, mis tahtis, talle oli see andeksantav, lipnik aga ei tohtinud õigust otsida — seda talle andeks ei antud.
