Misuzu Kaneko

Misuzu Kaneko (11. aprill 1903, Nagato, Jaapan - 10. märts 1930, Jaapan) oli Jaapani luuletaja.

Luule muuda

Tekstid pärinevad artiklist: Maria Popova, "Are You an Echo: The Remarkable Story of the Forgotten Young Woman Who Became Japan’s Most Beloved Children’s Poet", The Marginalian, 03.03.2017. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Koidikul, imelisel koidikul
on see suur saak!
Suur saak sardiine!

Rannal on justkui pidu,
aga meres peetakse
matuseid
kümnetele tuhandetele surnutele.

Misuzu Kaneko, "Suur saak"

Kui ma ütlen: "Mängime!",
vastad sina: "Mängime!"

Kui ma ütlen: "Loll!",
vastad sina: "Loll!"

Kui ma ütlen: "Ma ei taha enam mängida,"
vastad sina: "Ma ei taha enam mängida."

Ja siis, mõne aja pärast
üksildaseks muutudes

ma ütlen: "Vabandust,"
sina vastad: "Vabandust."

Oled sa kõigest kaja?
Ei, sa oled igaüks.

Misuzu Kaneko, "Oled sa kaja?"

Lumel hange otsas
on kindlasti jahe,
külm kuuvalgus torgib teda.

Lumel hange põhjas
on kindlasti raske,
sajad inimesed käivad tema peal.

Lumel hange keskel
on kindlasti üksildane,
ta ei näe ei maad ega taevast.

Misuzu Kaneko, "Lumehang"

Lillepoemees
läks linna lilli müüma
ja müüs nad kõik ära.

Vaene üksildane lillepoemees.
Lilled, mille eest ta hoolitses, on kõik läinud.

Lillepoemees
on nüüd üksi oma hütis
ja päike loojub.
Lillepoemees
näeb und õnnest,
mida tunnevad lilled, mille ta müüs.

Misuzu Kaneko, "Lillepoemees"

Sügaval sinises taevas,
justkui kivikesed merepõhjas,
lebavad tähed, mida päevavalges ei näe,
kuni tuleb öö.
  Sa ei näe neid, kuid nad on olemas.
  Nägematud asjad on ikkagi olemas.

Kuivanud, seemneteta võililled
peituvad katusekivide pragudes,
oodates vaikides kevadet,
nende tugevaid juuri ei näe.
  Sa ei näe neid, kuid nad on olemas.
  Nägematud asjad on ikkagi olemas.

Misuzu Kaneko, "Tähed ja võililled"