Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/jaanuar

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • On huvitav jälgida, kuidas uue kristliku eliidi kõige haritumad ja väljapaistvamad esindajad, teadlikud oma kultuurilisest väärtusest viimaste puristide kõrval, loobuvad intellektuaalsest rafineeritusest, mis neil on või mida nad võiksid saavutada, selleks et teha ennast oma kogudusele kättesaadavaks, juhmistuda, selleks et vallutada — selline oli nende valik. Kui see meid ka ei rahulda, on see ikkagi muljetavaldav.

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.
...
Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

  • Henrik Visnapuu, "Issand halesta" (1912) kogust "Amores", Tallinn: Siuru, 1917, lk 60
  • [Vanem Scipio:] Aga et oleksid agaram riigi kasude kaitsmises, siis kuule seda: kõigile, kes isamaad on kaitsnud, aidand ja edendand, on taevas kindel koht määratud, kus nad õndsaina naudivad igavest elu. Sest miski pole sellele pääjumalalle, kes kõike maailma valitseb, niipalju kui see puutub maapäälsesse ellu, meelepärasem kui õiguslikul alusel yhteliitund inimeste yhingud ja yhiselt asjade ajamised, mida riikideks nimetatakse. (lk 7)
    • Cicero, "Scipio unenägu", tlk Johannes Aavik, rmt: kogumik "Scipio unenägu", Tartu: Istandik, 1928
  • Kui oleksin arst ja inimest opereerides midagi juhtub, on elu läbi. Aga sport on selline, et kui midagi juhtub, läheb elu edasi: lähed uuesti saali, parandad oma vigu – pead seda positiivselt võtma. Mul on eluaeg olnud selline suhtumine ja olen oma õpilastele andnud edasi sama, et kui täna midagi ebaõnnestub, siis homme läheb paremini. Võime alati süüdistada kohtunikke, halba ilma ja paha tuju – sellel ei ole mõtet. Pead positiivselt edasi minema.
  • Minu jaoks ei põhine saksa keele — ühe maailma kõige poeetilisema, šikilt kaunikõlalisema keelevõlu mitte vaid selle kõlas, vaid juba sõnastuses, ja kõige enam just sõnade struktuuris, mis nõuab segu sõltumatust, ohjeldamatust loomingulisusest ja lausa jalustrabavast otseütlemisest, mis on juba iseenesest kütkestav. Ma kardan, et mu tallamata radadele kalduvas ja vahel kohmakas sõnaloomes koos lausa kompulsiivse komakasutusega on suures osas süüdi just minu kujunemisaastad, mis möödusid süüvinuna saksa proosasse!
  • Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.
    • Rosa Liksom, "Koloneliproua", tlk Kadri Jaanits, Koolibri, 2018, lk 132
  • Ja siis puhkevad õitsele veel lehed — kollased ja purpursed, roostekarva ja oranžid, piprakaunapunased ja tumedalt verevad; ja punavad, päikesevärvi, mustad ja sinakaläikelised marjad; ja raagus okste kollane, ruuge ja helehall koor; ei, me pole veel lõpetanud. Ja isegi siis, kui lumevaip katab maad, jäävad tulipunaste marjadega tuhmjassinine astelpõõsas ja mustad männid ja elupuud ja jugapuud; kõigele sellele ei tule eales lõppu.
Ma ütlen teile, surma ei ole; ei ole ka talveund. Me ainult kasvame ühest ajajärgust teise. Me peame elu suhtes kannatlikud olema, sest elu on igavene.
  • Kõik parteid üksikult võttes ja oma jutu järgi kogu aeg võidavad. Kõik ülejäänud parteid sellesama jutu järgi kogu aeg kaotavad.
    • Andres Tarand, "Kiri ei põle ära: päevaraamat 1980 - ...". Tallinn: Eesti Päevaleht Kirjastus, 2010, lk 170
  • Unustanud kõik muu maailmas, olid nad, ise seda märkamata, asulast läbi jõudnud. Ja justkui selleks, et seda kohtumist pidulikuks teha, lõid laotuses lõõmama virmalised. Algas põhjataeva imeline värvidepidu.
Vaata, seal viskus üles kahkjas leek ja sööstis taevasse nagu määratu valguspilv, samasugune lõi loitma taamal, juba sähvatas kolmaski. Näis, nagu oleks seal, Jäämere ääretus avaruses kellelegi meeletule pähe tulnud külma tulega vallatlema hakata.
Kord siin, kord seal keerlesid hoogsalt kõrgusse värelevad kahkjassinised lehvikud, põimusid üksteisesse ja nilpsasid taevast. Värvid vaheldusid alatasa ja silmale vaevalt märgatavalt, nagu oleksid kõik seitse vikerkaarevärvi õhumeres segunenud, ja keerlesid, hubisesid ning vilkusid nüüd seal. Taevas helendas ja küütles värvivarjundite peenimates üleminekutes, valgus kord kustus, kord sähvas loitma pimestavalt heledate ringidena, mis silmanähtavalt ühtejärge muutusid. Kord väreles valgusvihk paigal, kord siirdus ta kuskile teisale, et seal ootamatult lõõmama lüüa uue pitsimustrilise kangana, kord, kuhjunud kokku õõtsuvate pilvedena, lagunes äkki ja muutus sarnaseks muinasjutuliste kristallpaleede varemeile.
Täistuisanud tundrat valgustas mingi eriline, ebamaine valgus ja näis, et sellel valgusel polnud otsa ega äärt.
  • Kaksteist aastat pärast Nõukogude Liidu lõppu pidas Venemaa endisi alamaid ikka veel oma riigi osaks. Erinevalt ilmselgetest välisriikidest viidati endistele liiduvabariikidele sageli kui "lähivälismaale" (Helsingi ja Viin on Moskvale lähemal kui Kiiev ja Thbilisi, aga määratluses on tegu pigem psüühilise ja poliitilise kui füüsilise distantsiga). Suhted lähivälismaaga ei kuulunud isegi välisministeeriumi haldusalasse: nendega tegeles presidendi administratsioon. See oli ehk kõige silmatorkavam näide nõukogude elukorraldusest, mille Venemaa oli 1991. aastal üle võtnud ning aja ja ruumi loogika vastaselt säilitanud.
    • Masha Gessen, "Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis", tlk Katrin Kern, Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2019, lk 227-228

kõikide puuseppade järel
mängija sõrmed
kui rohu hingus

ja mina helisen
kogu öö

  • Inger-Mari Aikio, "Igijää all rohetab kevad", tlk Eeva Park, rmt: Põhjamaade luule kogumik "Kiirus vaikuse sees", 2006, lk 24

[Alceste:]
Nii hirmus rikutud, et taevas tulgu appi,
on õukond ja Pariis. Täis kibestust ja sappi
näen seda kõike pealt. Mu meel on murest must,
kui vaatlen inimlast, ta tööd ja tegevust.
Ma muud ei kohtagi kui hirmsat truudusetust,
auahnust, lipitsust, võltsvagadust ja pettust.
See vaade vägisi toob peale vihahoo
kus kurat saadaksin ma kogu inimsoo.

Kui elu puruneb nagu mõrane klaas,
armastan ma ikkagi
isegi habrast rohtu ja kannatlikku tolmu.
Surmgi näeb, ehkki ähmaselt,
ja ma pean siis, nagu nüüdki, usaldama,
ainult üht teistlaadi prismat,
millest ma ei saa oma käsi läbi sirutada,
   et puudutada.

  • Kõik tõestisündinud lood on õpetlikud; mõnest, tõsi, on iva leida raske, ja on see käes, siis paistab ta nii tühine, et kuivetanud, krimpsus tuum tasub vaevu pähkli purustamise vaeva.

Jah, olla, olla, tingimata olla
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.

  • Paul-Eerik Rummo, "Hamleti laulud" 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 53
  • Delores turtsatas. "Ilmselt ei peaks see mind üllatama. Ma teadsin kogu aeg, et Gus on paras põrguline."
"Kas see on seesama mis lurjus ja kaabakas?" küsis Hannah, kelle regendiaegsete armastusromaanide sõnavara sellega ammendus.
"Mõnes mõttes, kullake. Erinevus on raskusastmes."
  • Joanne Fluke, "Mõrv porgandikoogiga", tlk Jana Linnart, 2023, lk 132
  • Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
  • Nüüd, kus sõda meie ümber möllab, peame meie kõik selleks tegema, et endi sõjariistade võimu suurendada. Sest ei või kindel olla omas iseseisvuses riik, kes elab kadetsevate naabrite lähenduses. Sellepärast ma usun, et võiks ütelda: "Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu."
    • Jaan Poska viimane kõne Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920, cit. via: Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 33
  • Niisiis peab kirjanik, keda on liigutanud Kensingtoni aias nähtud esimene krookus, enne kui ta sule paberile paneb, võistlejate jõugust välja valima endale kõige sobivama tellija. Ei maksa öelda: "Saatke nad kõik laiali, mõelge ainult oma krookusele", sest kirjutamine on kommunikatsioonivahend, ja enne teistega jagamist on krookus lihtsalt puudulik. Ainuüksi endale võib kirjutada maailma esimene või viimane inimene, kuid tema on erand ja seejuures mitte kuigi kadestatav erand, ning kui kajakad tema teoseid lugeda oskavad, siis tulgu aga ja lugegu.
  • Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas – vennast, kes maalis oma kongi lakke öötaeva, sest ta polnud juba aastaid kuud ega tähti näinud. (Kui see avastati, võõpasid valvurid lae halliks.)
    • Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", New York: International Publishers, 1996, lk 28
  • Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu Aino Perviku "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, sõime seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena.
    • Valda Raud, päevik, 28. veebruar 1985 - Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod", 2020

Mina olen parim kõigist,
Eesti esimene leedi -
minu mees on Anton Hansen,
mitte mingi saunaeedi.
/---/
Mehele, kel osaks saanud
muusade poolt valitus,
pakkus tulutoovat otsa
Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,
tegi ennast rumalaks -
keeldus kallist presidentti
ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul
omaette lossike,
kui mu abikaasa olnud
poleks siukke tossike!

  • Wimberg, "Käthe" kogus "Just praegu" (2021), lk 100-101

alamlehed