Kaabakas

ProosaRedigeeri

  • [Matemaatikaõpetaja Molotov:] Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema.


  • Üleeile õhtul oli riigikogus wäga halb wahejuhtumine. Esimene niisugune meie parlamendi ajaloos. Kuid mitte ainult meil. Ei ole ka mujalt parlamentidest seda kuulnud. Parlament on ju poliitilise võitluse koht, kus rahwaesitajate ja isegi rühmade vahel teravused ette tulewad, mis pahatihti kujunewad kokkupõrgeteks, isegi lööminguteks. Mõnest Euroopa parlamendist teame, et rahwasaadikute wahel otse kakelused ilmsiks tulewad, milles tindipotod ja rewolrid wahendina ei puudu. See on nimelt palawawerelistel maadel.
Eesti parlament on selle poolest võrdlemisi rahulik olnud, isegi kommunistide ajal. Liigete wahel on ette tulnud sõimu, paberirulliga ähwardamist jne., aga mitte rohkem.


  • Miski proua Kennedy puises ilmes sundis isa Gunni õpetajatele appi minema. Ta poleks suutnud seda taluda, kui mõni võileivakandik oleks maha kukkunud või kreem tordilt alla libisenud. Vaikselt astus ta majja ning leidis eest täieliku segaduse. Härra ja proua Kelly ning proua Barton, kes oli lubanud aidata taldrikuid lauale kanda, seisid kui paigale kivistunud, näol peegeldumas õuduse erinevad varjundid.
"Mis on?" küsis isa Gunn, saades vaevaga sõna suust.
"Iga viimane kui glasuurtort!" Proua Kelly tõstis üles millegi, mis pealtpoolt vaadates näis täiesti korralik teekook, kaetud valge glasuuriga, allpool näitasid aga hambajäljed, et kook oli seest tühjaks söödud.
"Ja šokolaaditort!" ohkas Una Barton, kes oli näost lubivalge.
Eestpoolt näis tort hõrgutav, kuid tubli kolmandik oli ära söödud ning nähtavat osa hoidis ülal tükk puukoort.
"Õunakookidega on sama lugu!" Nüüd voolasid proua Kellyl avalikult pisarad mööda põski. "Küllap vist mõni laps."
"Foxy Dunne ja tema jõuk! Ma oleksin pidanud teadma, pagana pihta, oleksin pidanud seda teadma." Jim Kelly nägu tõmbus kurjakuulutavalt pilve.
"Kuidas nad sisse said?"
"See väike lurjus tahtis aidata toole kanda, tõi terve kamba kaasa. Ma ütlesin talle: "Kõik need koogid on hoolega üle loetud." Ja pagan võtaks, ma lugesingi nad üle, kui lapsed välja läksid."
"Ära ütle isa Gunni kuuldes "pagan" ja "lurjus"," lausus Nora Kelly.
"Minu meelest on see õigustatud." Isa Gunn oli sünge.
"Oleksid nad siis ainult pool tosinat ära söönud. Nad rüüstasid kõik ära."
"Ma poleks ehk pidanud ütlema, et ma nad üle loen." Jim Kelly suurel näol oli kahetsev ilme.
"Kõik on rikutud," ütles proua Barton. "Rikutud." Tema häälest kostvast hüsteerilisest toonist oli küllalt, et isa Gunni kaine mõistuse juurde tagasi tuua.
"Ei ole midagi rikutud. Proua Barton, tooge teekannud välja, kutsuge proua Kennedy appi. Ta oskab nii kenasti teed valada ja talle meeldiks, kui teda kutsutaks. Pange hotellipidaja Conor Ryan limonaadi kallama ning saatke doktor Jims välkkiirelt siia minu juurde."
Tema toon oli nii kindel, et proua Barton kadus silmapilk uksest välja. Väikesest aknast nägi isa Gunn, et teevalamine algas ning et Conor Ryan, rõõmus, et saab teha midagi, mida ta oskab, hakkas limonaadi kallama.
Saabus arst, ärevil, et keegi on haigeks jäänud.
"Meil on tarvis teie kirurgioskusi, doktor. Võtke üks nuga, mina võtan teise ning me lõikame kõik need tordid lahti ja laome taldrikutele."
"Jumal hoidku, isa Gunn, milleks te seda tahate teha?" küsis arst.
"Sest need võrukaelad ja saatanad, keda täiesti ekslikult süütuteks lapsukesteks nimetatakse, on enamikule tortidest hambad sisse löönud," vastas isa Gunn. (lk 12-14)


  • Charlotte Rainsfordi röövimine toimus neljateistkümnendal aprillil. Seitse elu lendas rööbastest välja [---]. Nõnda on erinevad elud kokku põrganud — inimversioon otsasõidust kiirteel - ja äkki pidureid vajutanud kaabakas on valge masinaga juba miilide kaugusel, viga saamata lavalt lahkunud, ja naudib friikartuleid järgmises bensiinijaamas. Samamoodi ei ilmu ka röövija selles loos üldse välja, igatahes mitte praegu - kuna tegu tehtud ja kahju sündinud, on see poiss (või tüdruk) nüüd ülearune. (lk 64-65)