Liiklusõnnetus

(Ümber suunatud leheküljelt Otsasõit)

ProosaRedigeeri

  • Mõttes oli ta praegu parajasti maanteel, istus ema kõrval eesistmel tuuleklaasi taga ja nägi seda kõhna pruuni koera, nägi, kuidas see nende eest läbi tormas ja kuidas ema tugevasti rooli pööras, et nad vaesekesele otsa ei ajaks. Kõige hirmsam on see, et ta mäletab iga pisiasja. Kui auto korraks keerlema lõi ja vastu puud tormas, avanes kuidagi uks ja Valentin vuhises värske heina hunnikusse, kust ta hästi nägi erkpunast triipu ema laubal, ta suletud silmi ja imelikult kõveras keha.
Ükskõik kui kohutav sellele mõelda ka polnud, tundis Valentin oma tookordse käitumise üle siiski pisut uhkust: kui ta suutis jalule tõusta ja avastas, et ema ei liiguta ega kuule, mida ta ütleb, ei hakanud ta nutma, vaid astus keset teed nagu tõeline täiskasvanu ja peatas kõige esimese auto. Tegelikult viis ju tema ema haiglasse, koos selle automehega. "Selgroovigastus," ütles kuutaoliselt valge näoga põetaja ta põske silitades.


  • Charlotte Rainsfordi röövimine toimus neljateistkümnendal aprillil. Seitse elu lendas rööbastest välja [---]. Nõnda on erinevad elud kokku põrganud — inimversioon otsasõidust kiirteel - ja äkki pidureid vajutanud kaabakas on valge masinaga juba miilide kaugusel, viga saamata lavalt lahkunud, ja naudib friikartuleid järgmises bensiinijaamas. Samamoodi ei ilmu ka röövija selles loos üldse välja, igatahes mitte praegu - kuna tegu tehtud ja kahju sündinud, on see poiss (või tüdruk) nüüd ülearune.


  • Braest välja sõitnud, sattus ta udulaama sisse. Ilm oli terve päeva sombune olnud, tuuletu ja täis halli tibamist, mis näis imbuvat läbi naha ning jäätavat su kondid, kuid äkki nägi ta veel vaid vaevu kuni järgmise teekäänakuni. Talle lähenesid väga aeglaselt kellegi esituled ja näisid temast teisel teeserval udu sees mööduvat. Ta ei kuulnud läheneva sõiduki häält. Tekkis tunne, et auto on nagu mull ja väljaspool seda ei ole midagi. Ei ühtki häält. Ei midagi näha. Seejärel taas esituled, seekord vasakult, väga kiiresti ja peaaegu otsejoones tema suunas. Ta pidurdas järsult ja keeras rooli, et tulesid vältida. Ta oli udust hoolimata liiga kiiresti sõitnud, nüüd kuulis ta kummide vilinat asfaldil ja tundis, kuidas auto juhitavust kaotades küljetsi keerab. Kuid udu summutas siiski heli mõju. See oli unistuste piruett. Või nagu õudusunenägu. Ta istus hetke vabisedes paigal.
    • Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 14


  • Ta tõstab kriiksatust ja signaalpasuna häält kuuldes pea. Ta näeb enda ees takso musta läikivat külge, juba akent alla kerivat juhti, ja nägemisvälja serval midagi, mis ei ole päris selge, midagi, mis võimatult kiiresti tema poole liigub.
Ta pöörab selle poole ning saab sekundi murdosa jooksul aru, et ta on tee peal ees, et ta ei jõua mingil moel tee pealt ära minna. Ta pihk avaneb üllatusest ja BlackBerry pudeneb maha. Ta kuuleb hüüet, mis võib olla tema enda oma. Viimase asjana näeb ta nahkkinnast, kiivri alt paistvat nägu, ja mehe silmis ehmatust, mis peegeldab tema enda oma. Tuleb plahvatus ja kõik laguneb kildudeks.
Ja siis ei ole enam midagi.
 
Vikipeedias leidub artikkel