Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuni

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • [Kloostriülem:] Kui sa tõesti usuksid, et need on sinu omad, ei tunneks sa süüd, pahameelt ega viha. Mida sa ette näed, pärineb väljastpoolt sind, ning see võib juhtuda või mitte, kuid see pole sinu suunata. Kui sinu viha on sinu ja ainuüksi su enda oma, just nagu su hääl või su sõrmed või su mälu, ning seega on see ka sinu suunata. Kuni sa tunned oma hirmu pärast jõuetust, pole sa veel tunnistanud, et see on sinu oma ja sa võid sellega teha, mida tahad.
  • Ehkki mul on veel palju õppida, tean ma üht: loomad on meist tõesti iidsemad, keerulisemad ja mitmeti targemad. Nad on täiuslikumad, sest püsivad looduse hirmuäratava sümmeetria piires täpselt nii, nagu loodus seda ette nägi. Neid tuleb hardalt austada, aga kõigist kõige rohkem ehk elevanti — maismaaimetajat, kes on emotsionaalselt inimesega kõige sarnasem.

Kukun mälestuste kaevu,
pekstes närbunud õhku
oma kätega - tiibadega,
mil pole lootust.

Uskumatu! Inimesed teevad õhtust ka päeva.
"Miljoni dollari vaade."
Ainult inimene on võimeline väärtust rahas väljendama. Aga miskipärast võõrast rahaühikut kasutades. Haigutasin, näidates, et mul ei ole nendest mitmetasandilistest metafooridest sooja ega külma.
  • Hiro Arikawa, "Hüvastijätt", rmt: "Kassid kes valvavad meie üle", tlk Margit Juurikas, 2022, lk 49

Noor hommik läheb jooksujalu sinisele lahele,
kaldarohule langetab udude alussärgi,
istub kajakakivile ja heleda veega
    heledaid sääri mõseb.
Naerdes pühib ta põselt koidu punase märgi.
Rändrahnude ja lambaist pügatud
    kadakate vahele
öine torm on visanud
    vettinud adrupüksid.
Päev on pikk, küll taheneb...
Meri magab kui laps,
unemagusus
silmis ja suus,
lainevarvas vaid kergelt-kergelt
sängi paekivist sammast põtkuda müksib.
Karil hällilaul maheneb.
Kaugel saarel puhkab valge majakas.
Meri magab kui laps.
Ja taevas ta kohal,
noore hommiku heleda õla kohal
karjub kajakas,
    üksi, üksi...

  • Tüdrukud kasvavad tihti maailmas, kus tahtmatult väärtustatakse tubli olemist: "Ära sinna roni! Istu ilusti, jalad koos! Ole igal alal parim!" Ma teen kõik endast oleneva, et Mona ei kasvaks maailmas, kus kõige olulisem on see, et sa oleksid hästi tubli tüdruk. Minu arvates on "tubli" kõige igavam ja vaimset tervist kahjustavam sõna üldse.
Mind ennast on 30 aastat saatnud kinnisidee olla hästi tubli ja ma olen sellepärast päris palju kannatanud. Ma ei kasuta oma tütre Monaga rääkides iial sõnapaari "tubli laps" ja ma olen seda keelanud teha teistelgi. Pigem mässa ja võitle, aga ära tegele pool elu sellega, et teistele oma väärtust tõestada ja nende heakskiitu pälvida.

Nägin emast päev enne isase kadumist.
Nokk sama oranž, keha rahulik, vaatas too isast.

Häälitsesin talle: variatsioonid mulle tuttavate naiste
uhkuse ja vaoshoitud kannatlikkuse teemal,

kelle mehed tegid innukalt julgeid
ja veidraid asju. Ehk teadis ta, et on kevad. Mina ei teadnud.

Järgmisel päeval tuli isane korraks,
et heita oma elu ere münt vastu maailma müüri,

justkui kontrollimaks,
et mitte sulg sule vastas ei teinud talle haiget.

  • Lumikki pilk otsis seinaäärtest üksikuid, teistest kõrvale tõrjutud lapsi. Ta teritas kõrvu, et tabada melu seast hääli, millest ei kosta rõõm, vaid tõeline hirm. Lumikki teadis, et on lapsi, kelle jaoks koolihoov pole mitte talvepäikeses sätendav mänguväljak, vaid õuduste riik, kus päevad on pikad ja mustad nagu öö.
    • Salla Simukka, "Punane nagu veri", tlk Kadri Jaanits, 2014, lk 40
  • Klassikaline ballett on minu olemusele võõras - selle kangelased (peale mõne erandi) on üheülbalised, ilma areneva siseeluta. Kui ei oska rõõmu tunda ainult puhtast tantsust, siis jääb paratamatultki millestki puudu. Kuid ma imetlen ja respekteerin oma kolleege, kelle ilus, puhas akadeemiline tants võib pakkuda suurt naudingut. Mul on olnud palju huvitavaid rolle suurepärasele muusikale, nii et pole kunagi tundnud end vaeslapsena sellepärast, et ma klassikat ei tantsi. Olen õnnelik olnud oma pärusmaal - lõhestatud, kirglike, vastuoluliste hingede seltsis. (lk 137)
    • Juta Lehiste, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, Teatrielu 1983; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016
  • "Vaesel proua Floyeril on kaks poega," ütles Helena.
"Nad tulevad vist einele?"
"Lähevad sõtta."
"Siis peab vaatama, et nad tubli kõhutäie saaksid," ütles kokk, kel oli annet elada hetkele. (lk 18)
  • Kui kirjanduse tõlgendamisel on hea lähtuda teooriast, leida ikka ja jälle uudseid ja huvitavaid tõlgendusi nende valgusel, siis tõlkimisel raskendab sellest rääkimist just see vahe tõlkija tegevuse ja tõlkimisest rääkimise vahel. Teooriad ja üldistused on pigem seletus selle kohta, mida tõlkija teeb või mida ta konkreetsel puhul on teinud, ehk siis omamoodi ka kriitika. Sellepärast räägitaksegi ikka ja jälle tõlkimise puhul millestki muust, saamata üle tõigast, et tõlge ei ole originaal. Nõnda oleme koguni öelnud, et tõlge on kuritegu, sooritades seda kuritegu ometi ikka ja jälle uuesti.
    • Kersti Unt, intervjuu: Heli Allik, "Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta tõlkekirjanduse auhinna nominentidele", rmt: "Tõlkija hääl II", Eesti Kirjanike Liit, 2014, lk 52
  • Poiss jäi endale kindlaks: Saksamaal on linnud erilised, Butšas linnud sellised ei olnud. Igal sobival juhul viis poiss jutu lindudele. Nähtavasti olid need talle tähtsad. Kord otsustas keegi psühholoogist vabatahtlik välja selgitada, mille poolest Müncheni varblased ja tuvid Butša varblastest ja tuvidest siis erinevad.
Poiss selgitas meelsasti: siin Münchenis ei vaju linnud lennates küljele, ei kihuta mööda ringe nagu putukad ümber lambi, ei põrku vastu laternaposte ja puid, ei rabele maas, jalad püsti. Aga Butšas kalduvad, kihutavad, põrkuvad ja rabelevad. Siin on teile sõjakujund - põrutatud linnud, parvede viisi plahvatustest põrutatud linde.
  • Valeri Panjuškin, "Hunditund. Ukraina sõja põgenike lugu", tlk Mait Eelrand, 2022, lk 111
  • Inimese põhiolemuse tundmaõppimisel on määrava tähtsusega tema lapsepõlv. Kuidas võib keegi arvata end teadvat midagi mõne elusolendi kohta, kui tal pole õrna aimugi, kes olid ema ja isa, millised olid pere elamistingimused ja suguvõsa positsioon ühiskonnas? Lapsepõlvest ei pääse keegi, terve elu naksab see sind kannast, hundipoja teravate kihvadega. Mõnes eluetapis vaatad tagasi ja leiad valguse, mis valgustab su sisemust, teistes etappides näib kõik olevat mässitud pilkasesse pimedusse.
    • Anneli Jordahl, "Karuküti tütred. Jutustus seitsmest õest", tlk Kadi-Riin Haasma, Varrak, 2024, lk 16
  • Olla üksikema tähendas, et kahtluse mõõk oli tugevasti südamesse surutud. Kui kord hakata kõige selle üle mõtlema, mida piisavalt hästi ei tee, siis ei saa korda saadetud mitte midagi.
  • Veelgi rabavam oli aga venelaste põrkumine Kesk-Euroopaga - sellist nimetust kuulsid nad esimest korda. Ja nende varjamatu kohkumine keskeurooplaste vaenulikkuse peale, raske ära seedida, sest venelasi kasvatatakse ju maast-madalast veendumuses, et kõik imetlevad ja armastavad neid. Sõnavahetus, eriti ungarlastega (György Konrád: "Jah, vabastasite meid, aga see oli nelikümmend aastat tagasi. Koristage oma tankid juba ära! See kestab juba liiga kaua!") näitab, et üksteisemõistmisest ollakse kaugel. Venelased ei teadvusta endale, mil määral on nende mõtlemine imperiaalne või, nagu hõikas saalilt vahele Rushdie, koloniaalne. Jossif Brodski püüab neid kaitsta, rünnates mõistet Kesk-Euroopa. Kolleeg Poolast vestluses minuga: "Mul oli lausa piinlik. Nad olid näost valged, vingerdasid. Ja milline on seal mittevenelaste olukord? Nad on samas situatsioonis kui meie." Tasus sõita Lissaboni, et olla tunnistajaks sellisele konfrontatsioonile, mis oli veel paar aastat tagasi võimatu.
    • Czesław Miłosz, "Jahimehe aasta", tlk Hendrik Lindepuu, 2018, 9. mai 1988, lk 280-281

alamlehed