Valeri Panjuškin

Valeri Panjuškin (sündinud 26. juunil 1969 Sankt Peterburis) on vene ajakirjanik ja kirjanik.

"Hunditund"

Valeri Panjuškin, "Hunditund. Ukraina sõja põgenike lugu", tlk Mait Eelrand, 2022.

• Kohe sõja algul, alles mõeldes sellele raamatule, palusin ma abi ühelt tuntud rikkurilt. Vaja oli raha komandeeringuteks põgenikelaagritesse. Rikkur vastas: "Aga milliselt seisukohalt sa kirjutad? Ukraina või Vene?" Üritasin öelda, et kavatsen kirjutada tõtt, kuid rikkur vaidles vastu: "See on sõda! "Tõde" sellest kirjutavad võitjad, ja mingit "tõde" peale võitjate oma ei ole olemas." (lk 4)
• Sõjad algavad koidu eel. Igas sõjakoolis räägitakse kursantidele, et see öö viimane lõpp, "hunditund", on parim aeg kallale tungida, tunnimehed maha võtta, piiri ületada, sõjalisi objekte pommitada. Inimesed on ju bioloogiliselt nii loodud, et just koidu eel magavad nad kõige sügavamat und. Isegi need, kes magada ei tohi - korrapidajad, politseinikud, piirivalvurid on siis kõige vähem võimelised oma tähelepanu koondama. Seda õpetatakse kursantidele, ja kui kursantidest saavad ükskord kindralid, alustavad nad üksteise järel sõdu ikka koidu eel. (lk 6)
• Mida teevad inimesed, ärgates hommikul suurtükitule all? Raske küll uskuda, aga nad lähevad tööle. Paljud tootmised on nii korraldatud, et neid on võimatu peatada. Ei saa peatada näiteks kõrgahju. Kui sõda on alanud, ei saa lennujuhid töölt lahkuda, kuni nad ei ole juhtinud neile usaldatud taevast alla viimast tsiviillennukit. (lk 8)
• Tulistamine kestab kümme minutit, kakskümmend minutit, seinad värisevad. Alla lehitseb sotsiaalvõrgustikke. Jututoas kirjutab keegi, et tal on aknad välja löödud, korterisse on lennanud ja seintesse tunginud metallikillud nagu lõigatud armatuuritükid. Keegi kirjutab, et hoovis lamab maas tapetud mees. Tulge ja vaadake järele, kui keegi kadunud sugulasi otsib. Aga meest ja vanemat poega ei ole. Nende telefonid ei vasta. Alla joob palderjani, aga palderjan ei aita. Rüüpab palderjanile konjakit peale. (lk 11)
• Järgmisel päeval jäävad nad ööbima Lvivi. Mingi võimla on kiiruga ümber seatud põgenike ajutiseks varjupaigaks. Põrandal on madratsid. Voodipesu ei ole või on sellel pesul juba nii palju inimesi maganud, et Alla kardab tõemeeli sügelisi ja täisid. Seadnud end sellel kahtlasel madratsil sisse, küsib Alla noorem poeg:

"Emme, kas Putinil lapsi on?"

"Lapsed Putinil on," vastab Alla, "hinge tal ei ole." (lk 15-16)

• Pliidi ääres seisab moslemirõivastuses naine. Alla tervitab, naine tervitab vastu. Ega nad omavahel midagi eriti ei räägi. Ainult kes ja kustkohast. Ja äkki, üldsegi mitte häält tõstes, isegi nagu eemalolevalt hakkab moslemirõivais naine jutustama, jah, tema on ka põgenik. Ainult et 1994. aastast. Esimesest Tšetšeenia sõjast peale on ta ekselnud põgenikelaagrites, kaotanud kaks poega. "Ah," ütleb tšetšeenlanna, "armee ei ole veel midagi. Armeed sõdivad teineteisega. Kartke palgasõdureid. Palgasõdurid sõdivad inimestega." (lk 16)
• Enamasti üritavad inimesed sõjaeluks valmistuda, ja see on absurd. Sõjaelu ehk mingil moel kujunebki, aga mitte nii, nagu see kujunes eelmises sõjas, kui seda keegi veel mäletab. Butšas, Hostomelis või Mariupolis ostavad inimesed kokku suhkrut ja tatart, aga keegi ei osta turistikatlaid ega matkapliite. Kellelgi ei tule pähe, kuidas toitu soojendada, aga seda tuleb ju valmistada lõkete peal. Üritades sõjaelu sisse seada, teevad rahulikud elanikud möödapääsmatult rumalusi. (lk 20)
• Paljud tugevad, noored ja rikkad inimesed loodavad liigselt iseendale, ignoreerivad registreerimisega seotud formaalsusi. Näiteks Julia Leites ignoreeris. Sõitis Kiievist ära kalli autoga koos usaldusväärsete ja majanduslikult kindlustatud sõpradega, nimetades end naljatamisi VIP-põgenikuks, keeldus abist. Ja mis siis sai? Jäi pidama Belgradis, kus tuli kulutada tohutult aega, et registreerida oma koer nimega Odessa. Veterinaar aga venitas ja venitas dokumentide vormistamisega. Aina rääkis ja rääkis, et Ukrainas on tulnud võimule fašistid. Muudkui valetas ja valetas, nagu oleks ise Odessas käinud ja seal oleksid justkui natsionalistid talle, serblasele, väga rängalt liiga teinud. See loba ja keerutamine ei olnud muidugi surmavad, kuid alandavad siiski. (lk 55)
• Olen lugenud, et mõnede egüptoloogide arvates on hieroglüüfid iidsete sarkofaagide sees peaaegu et üleskutsed, surnutele adresseeritud äratused: "Ärka üles! Sa ei ole surnud! Tõuse üles! Mine tutvusta end jumalatele! Alusta oma hauatagust elu, sest muidu vedeledki siin terve igaviku nagu balsameeritud nott."

Ma ei tea, kas räägin egüptoloogiast korrektselt, kuid põgenikega on lood just nii. Põgenike teine vältimatu reegel: mitte vedeleda päeval, tuleb midagi teha, kuni riigiasutused on avatud. On vaja alustada oma hauatagust elu, sest mingit tagasipöördumist minevikku ei tule. (lk 56)

• Doktor Jevgeni Pinelis, kes töötab Przemyšlis, räägib, et üks Harkivi veterinaar oli saabunud humanitaarkeskusse kahekümne püütoniga, järgmisel päeval oli saabunud aga veterinaari naine, kaasas veel kakskümmend püütonit. Nelikümmend püütonit elasid doktor Pinelise juures, apteegi taga hoiuruumis. Iga päev näitas veterinaar püütoneid kõigile soovijatele, lubas lastel neid käes hoida, pidas mitmetunniseid äärmiselt huvitavaid loenguid püütonite elust ning käis lettide juures, et välja selgitada, millisel maal on kõige parem elada mitte inimestel, vaid püütonitel. Lõpuks selgitaski välja, et Austraalias. Ja vabatahtlikud transpordifirmade lettide taga hakkasid mõtlema, kuidas saata Przemyšlist Sidneysse nelikümmend tohutut madu. (lk 57-58)
• Poiss jäi endale kindlaks: Saksamaal on linnud erilised, Butšas linnud sellised ei olnud. Igal sobival juhul viis poiss jutu lindudele. Nähtavasti olid need talle tähtsad. Kord otsustas keegi psühholoogist vabatahtlik välja selgitada, mille poolest Müncheni varblased ja tuvid Butša varblastest ja tuvidest siis erinevad.

Poiss selgitas meelsasti: siin Münchenis ei vaju linnud lennates küljele, ei kihuta mööda ringe nagu putukad ümber lambi, ei põrku vastu laternaposte ja puid, ei rabele maas, jalad püsti. Aga Butšas kalduvad, kihutavad, põrkuvad ja rabelevad. Siin on teile sõjakujund - põrutatud linnud, parvede viisi plahvatustest põrutatud linde. (lk 111)

• ... rahulikud elanikud, põgenikud, ei näe sõda, mille keskele nad on sattunud. Nagu ohver kiskja kõhus ei näe, kes nimelt ta alla neelas. (lk 150)
• Mariupolist põgenenud naine räägib, et jooksis mitte Vene pommide, vaid Azovi pataljoni võitlejate (nendesamade, embleemidega) omavoli eest. Vaesest naisest on tõesti kahju. Peab ju olema täielik koletis, et talle mitte kaasa tunda. Hakkad tahes-tahtmata arvama, et sõjas on metsistunud kõik ... Möödub mõni päev. Eksperdid uurivad tähelepanelikult video metaandmeid. Selgub, et selle põgeniku jutt, kui ei ole täielik võltsing, siis igal juhul on seda jäädvustatud mitmes jaos, lõigatud ja ümber monteeritud. Häda on ainult selles, et video jutustusega Azovi võitlejate metsikustest jätab vaatajatele otsese emotsionaalse mulje, aga enamikul inimestest kogu maailmas pole õrna aimugi, misasjad need metaandmed on. Kaadris nuttev naine liigutab emotsionaalselt, aga ekspert, kes on kakskümmend minutit selgitanud, miks see video on võltsing, ei liiguta karvavõrdki. Põgeniku jutustus tekitab kogu internetis kõrgeid infolained. Eksperdi analüüs mitte mingisuguseid. Infolaineid päästavad sealjuures valla mitte ainult propagandistid, mitte ainult Moskva poliittehnoloogid, kes on paljude aastate vältel külvanud Donbassis vaenu ida- ja lääneukrainlaste vahel. Valelikku või uskumatult liialdatud informatsiooni levitavad tihtipeale vägagi korralikud inimesed, ja seda kõige paremate kavatsustega. (lk 157)
• Nii on see seatud, et sõdu alustavad mehed, kuid nende tagajärgi peavad seedima naised. (lk 176)
• Kuidas meeste maailm on üles ehitatud, me teame. Seal on kombeks kulutada miljardeid relvastusele, kuid pärast hoida krosside eest põgenikke telklaagrites. (lk 176)