Klassikaline ballett on minu olemusele võõras - selle kangelased (peale mõne erandi) on üheülbalised, ilma areneva siseeluta. Kui ei oska rõõmu tunda ainult puhtast tantsust, siis jääb paratamatultki millestki puudu. Kuid ma imetlen ja respekteerin oma kolleege, kelle ilus, puhas akadeemiline tants võib pakkuda suurt naudingut. Mul on olnud palju huvitavaid rolle suurepärasele muusikale, nii et pole kunagi tundnud end vaeslapsena sellepärast, et ma klassikat ei tantsi. Olen õnnelik olnud oma pärusmaal - lõhestatud, kirglike, vastuoluliste hingede seltsis. (lk 137)
Juta Lehiste, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, Teatrielu 1983; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016
