Veelgi rabavam oli aga venelaste põrkumine Kesk-Euroopaga - sellist nimetust kuulsid nad esimest korda. Ja nende varjamatu kohkumine keskeurooplaste vaenulikkuse peale, raske ära seedida, sest venelasi kasvatatakse ju maast-madalast veendumuses, et kõik imetlevad ja armastavad neid. Sõnavahetus, eriti ungarlastega (György Konrád: "Jah, vabastasite meid, aga see oli nelikümmend aastat tagasi. Koristage oma tankid juba ära! See kestab juba liiga kaua!") näitab, et üksteisemõistmisest ollakse kaugel. Venelased ei teadvusta endale, mil määral on nende mõtlemine imperiaalne või, nagu hõikas saalilt vahele Rushdie, koloniaalne. Jossif Brodski püüab neid kaitsta, rünnates mõistet Kesk-Euroopa. Kolleeg Poolast vestluses minuga: "Mul oli lausa piinlik. Nad olid näost valged, vingerdasid. Ja milline on seal mittevenelaste olukord? Nad on samas situatsioonis kui meie." Tasus sõita Lissaboni, et olla tunnistajaks sellisele konfrontatsioonile, mis oli veel paar aastat tagasi võimatu.
Czesław Miłosz, "Jahimehe aasta", tlk Hendrik Lindepuu, 2018, 9. mai 1988, lk 280-281
