Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/detsember
| jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember |
- [Lapsepõlvest Hiiumaal:] Pidi küll puid lappima – hiiu väljend, mis tähendab puude riita ladumist, "naiste töö", mida tegime koos emaga. See oli õudselt tüütu, nagu ka marjade korjamine või kartuli rohimine, aga vähemalt ei pidanud ma pilli harjutama!
- Kadri Tikerpuu, produtsent, intervjuu: "Produtsent Kadri Tikerpuu: kui arvel on 1000 eurot ja mulle meeldiv asi maksab 900, ostan ära, silm ka ei pilgu", Anne & Stiil, 06.12.2022
- Aeg ja ajaviitelisus on selles raamatus niisuguses proportsioonis, mis teeb nõutuks — on see ikka meelega või kogemata? Ajast on selle rämedanimelise romaani lehekülgedele jõudnud tõesti hõngu, kuid sedagi kõige rohkem läbi 30-ndate aastate keskpaiku avaldatud ajaviiteromaanide, mis loeti kapsasteks ja mille autoreid ülevaadetes tavatseti märkida "jt." hulgas. Kogemuslik ja kujutluslik, suutlikkus ja suutmatus on siin mingis kirjanduslikus mürsikueas — kare ja kange, liialdamisega liialdav, lihtsameelselt suuresõnaline, enesekriitika alles eos. (lk 880)
- Asta Hameri, "Ajahõnguline ajaviiteromaan", Looming 6/1980, lk 880-881 (Arvustus: Silver Anniko, "Rusikad", Tallinn: Eesti Raamat, 1979.)
- Keskkonnakaitset õpetades uurin alati kursuse alguses õppijate seniseid arusaamu keskkonnakaitse vajalikkusest ning käitumismustreid ja -valikuid. Huvitav on jälgida, kuidas aastatega inimeste hoiakud muutuvad. Ka kursuse lõpuks on paljude arvamused 180 kraadi muutunud. See on äge tunne, kui oledki suutnud kellegi mõtlemist muuta.
- Liina Tabri, intervjuu: "Tarkus merest, mere tagant: innovaatiline, jätkusuutlik ja keskkonnaga arvestav meretehnika õppekava", Delfi, 06.05.2024
- Luuletajad ülistavad armastust; ju siis selle vägi ikka midagi tähendab. See on päikesekiir, mis kirgastab — ütlevad ühed —, mürk, mis joovastab, ütlevad teised. Ja tõepoolest, selle mõju sarnaneb naerugaasiga, mida arst värisevale haigele enne rasket operatsiooni manustab — kannataja unustab näriva valu...
- Rainer Maria Rilke, "Ohverdus", rmt: "Armastusest", tlk Tiiu Relve, LR 23-24/2007, lk 31
- Sirutavad end sügavale mulda ja kõrgele üles taeva poole.
- Puistavad seemneid, et idaneda teispool närbumist.
- Ja inimesed?
- Nemad elavad oma elu sissehingamisest väljahingamiseni. Karjest vaikuseni.
- Ja need, kes ei jõua karjeni? Kas keegi mäletab neid?
- Lotta Olsson, "Surnute tõeline arv", tlk Aet Varik, LR 26-28/2001, lk 7
- Nüüd ohkas ka ema. Aga olgem ausad - see pole minu süü, et pean alalõpmata näägutama. Omapäi oleks ta väga kehv lapsevanem. Kui ma asjadel silma peal ei hoia, unustaks ta ära kõik mu hambaarstiajad ja laseks mul lõpmata kaua üleval olla, isegi kooliõhtutel, ega kontrolliks kunagi, kas ma olen kodused ülesanded korralikult ära teinud või puhtad sokid jalga pannud. Minu arust peaks ta veidi rohkem pingutama. Ta peaks olema parem majapidaja ja panema Lutikat ilusamini riidesse (ja keelama selle hüüdnime ära - tema nimi on Miranda!). Ta peaks ostma täisterajahust leiba, mitte viilutatud saia ja selle haaknõela kõrvast ära võtma. Ta ei tohiks olla nipsakas sotsiaalhoolekande töötaja vastu ega raisata sealt saadavat iganädalast toetust sätendavatele riietele ja Tõugu vana auto varuosadele.
- Anne Fine, "Minu ema on võimatu", tlk Evelin Banha]], 2014, lk 21-22
- Kõik arvavad, et kunstnik on tohutu lilleke. Ei ole tegelikult, kunstnikul peab olema tohutult paks nahk. Kas sa tead, kui palju mul iga näitusega seoses on tagasilööke? Metsikult! Pärast iga näitust mõtlen, et mille kuradi pärast mul seda küll vaja oli. Viimase näituse väljamõtlemisega tegelesin kaks aastat ja lahti oli ta lõpuks ainult kaks nädalat, sest jõulud tulid peale, ja midagi ma sellest ei saanud peale teadmise, et nüüd on see tehtud. Aga ma olen hästi optimistlik, see ei morjenda mind. Kunstnik olla tähendabki terve elu areneda, sa ei ole valmis mitte kunagi. Minust on aja jooksul saanud paras ninasarvik.
- Mall Nukke, intervjuu: Krister Kivi, ""Kunstnik Mall Nukke: miskipärast arvatakse Eestis, et 55 on ülivana. See on absurd!", Eesti Naine, 28.01.2020
- Kirjaniku ilme määrab suurelt osalt tema noorus. Lapse herk, kuigi alateadlik vastuvõtlikkus laseb tal koguda ja sügavale peita muljeid, mille mõju võib avalduda hoopis hiljem, kuid siis seda otsustavamate tulemustega. Kasvuea murrangud võivad lüüa haavu või laita vaimustusi, mis ei haju ka siis, kui küpsus on ammu käes või juba ületatud. Seda olulisem on saada usaldatavaid ja rikkalikke teateid just nende eluaastate kohta.
- Ants Oras, "Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming", Tartu, 1997, lk 3
- Mõisapreilid pidi olema peened nagu taputeibad. See kuulus nende seisuse juurde. Nende emad ja vanaemad ja nende vanapreilidest tädid rõhutasid alati, et "Eine edle Rasse fettet nie!" Üks suursugune tõug ei lähe iialgi rasva! Juba see näitas, et tütarlaps on puhtast aadlisoost, kui ta oli lahja. Aga aadlihärrade arvamised olid hoopis teistsugused. Mõni lobises õllekruusi juures, muidugi härrade seltskonnas, et ta kallistaks parema meelega aias vana pirnipuud kui kondist aadlineiut.
- Aili Viitar, "Kummelimuru", 1995, lk 222
- [Elinor:] Jäta meelde: ära iial hakka tegelema hobiga, milleks sul raha ei piisa. See närib südant nagu raamatukoi.
- Cornelia Funke, "Tindisüda", tlk Toomas Toomra, 2015, lk 64
Elada nagu elavad lendkalad
elada talvises tules ja headuse öös
elada piiritult hävivana
elada jäävana imeväärses udus
Elada rohuna mõrvari haual
elada ühes käes kalju ja teises rõõm
elada avastamaks lainete südant
elada vabana või surra
- Ilmar Laaban, "Elada vabana või surra", rmt: "Ankruketi lõpp on laulu algus", 2. trükk, 2008, lk 123
- Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
- Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
- Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tõlkinud Viktor Sepp, LR 48-51/1981, lk 85
- Selle pika päeva lõpuks läks Mart päris rahuliku südamega magama. Tal oli kindel plaan. Ja kui inimesel on kindel plaan ja siht silme ees, siis on ta kohe palju rahulikum.
- Kadri Lepp, "Poiss, kes tahtis põgeneda", 2016, lk 13
<poem>
Siil nutab pikalt,
tunderikkalt
kuupaistest valgel suveööl
— on väga valge öö —
ja istub rannal kõrkjastikus.
Kõrkjastikus
kuu kõige kaunim on.
...
Kuu tantsib ümarana,
lõbusana
lillede vahel nurmedel,
ta on nii vallatu
ja naerab rannal kõrkjastikus.
Kõrkjastikus
kuu siili armsam on.
- Kirsi Kunnas, "Siil ja kuu", rmt: "Siil ja Kuu", tlk Eno Raud, 1978
- Aga õpilane ise? Nooremates ja keskmistes klassides jõuab kunstiline sõna õpilase südameni paljude asjaolude tõttu hoopis vähem kui vanemates klassides. Üsna tavaline on, et selgitustele ja soovitustele vaatamata võtab suur protsent õpilastest kirjandust õppides omaks ainult aastaarvud, nimed, faabula põhijooned, kuid teoste ideeline ja kunstiline külg jäetakse kõrvale. Teatavas eas kaldub õpilane loova mõttetegevuse asemel, millele õpetajad püüavad pearõhu asetada, mehhaaniliselt õppima — tuupima. Varem või hiljem jõutakse äratundmisele, et kirjandus pole ainult kirjanike elulood ja teoste saamislood. Mida varem sellele jõutakse, seda tulemusrikkam on töö vanemates klassides, seda kindlamalt hakkavad õpilased ilukirjandust mõistma ja seda rikkamaks muutub nende esteetiline maailm. Kirjandust hakatakse tõeliselt armastama. Kiretu õpetaja ei suuda muidugi kuigi palju korda saata. On vaja rahutuid õpetajaid, kes kunagi ei lepi olemasolevaga ja kelle otsiv vaim kandub üle ka õpilastele.
- Ants Järv, "Kirjandus ja kool", Keel ja Kirjandus 8/1963, lk 490
me elasime laulus, juurdunud
kuuniitidesse, mis tõstsid me jalgu
ja liigutasid käsi. mul olid janused
huuled ja ma jõin ööd nagu kõrbeline
- Aliis Aalmann, "laul", rmt: "Verihaljas", 2021, lk 31
Kepi najal metsateel.
Surm tuli vastu, vikat seljas.
"Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!"
teineteisele andsime teed.
Kepi najal metsateel.
- Ivar Ivask, "Kohtamine", rmt: "Elukogu", 1978, lk 15
- Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise. Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy.
- Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 436
- [Kolmeaastasest väikevennast:] Vahepeal oli ka Rudolf köögist jalga lasknud ja istus nüüd esikupõrandal, kauss putru käes.
- "Mida sa siin teed?" uurisin nii möödaminnes.
- "Teen saapaid parajaks!" teatas Rudolf ja kühveldas putru oma uutesse saabastesse.
- See poiss hakkab mulle aina rohkem meeldima, mõtlesin endamisi.
- "Ema, võibolla sa tahaksid teada, mis Rudolf esikus teeb. Tsau!" hõikasin kööki. Läbi ukse kuulsin ema heledat häält: "Oi, kallikene, oi-oi-oi-oi!"
- Tiiu Kitsik, "Me kolime ära", 2024, lk 123
- Ma tahaksin näha puhta, halja kuupaistega kaetud välju, kuusevarjude musti, teravaid torne ja kumerat läbipaistvat täheküllast võlvi, mis sulaks vähehaaval ühte kauge sinise vinaga. Kuid see ihne öö on tavaline ning värvitu, ta vilgutab vaid ühtainust akent, mis võib ka iga silmapilk kustuda, jättes mind lummava kottpimeduse võimu alla. Ei soovi seda ära oodata, olen üksnes inimene —, ega siis jäägi üle midagi muud, kui jätkata teed.
- Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö", tlk Karl Aben, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 10
- Elasin nagu kõik lapsed omaenda eraldatud maailmas, kuhu kellelgi polnud ligipääsu, kõige vähem täiskasvanuil. Mu vanemate magamistoas oli suur, halliks värvitud ahi, mille pinnal õlivärv oli ühes kohas tilgaks koondunud; selle tilga sees, ütlesin ma endale, elab üks nõid, kes küll pole sugugi kuri. Võisin tundide kaupa kükitada selle tilga ees ja mõelda endale välja kõige kaunimaid lugusid sellest nõiast, kellest keegi kunagi teada ei saanud.
- Camilla von Stackelberg, "Tuulde lennanud lehed", tlk Vladimir Beekman, 2003, lk 13
- Neid kihte, kuidas me mõtleme, on nii palju, et sealt alt kaevata üles ja leida vanu märgisüsteeme ja suhtumisi maksab vaeva. Need pole lõplikult unustatud ja kadunud, aga võivad kaduda, kui kaob mälu. Nendes riikides, kus suurkiskjad on kadunud olnud mitusada aastat, on väga raske metsistada oma loodust, sest inimeste mälus ei ole enam oskust, kuidas elada koos suurkiskjaga. Kartused, hirmud ja vastuolek on väga suured.
- Helen Arusoo, intervjuu: Priit Ennet, "MTÜ Aasta Loom esindaja: peaksime teadma, kellega elupaika jagame", ERR/Vikerraadio "Huvitaja", 04.01.2024
- Olla siin järjekindel võibki olla väga raske, kui sul on naispoliitiku puhul kasulikum näidata tema kintsu, aga meespoliitiku puhul hoopiski pea kuju ja hallinevaid juukseid. Kindlasti on kõik kolm inimese enda omad. Sõnad alati ei ole. Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.
- Peeter Olesk, "Iseseisvuse metakeel", Sirp, 23.02.2007