Lotta Olsson

Lotta Sofi Olsson (varem Lotta Olsson Anderberg; sündinud 5. detsembril 1973 Rydebäckis Helsingborgi lähistel Rootsis) on Rootsi luuletaja, tõlkija, prosaist ja näitekirjanik.

"Surnute tõeline arv"

Lotta Olsson, "Surnute tõeline arv", tlk Aet Varik, LR 26-28/2001.

Nii elavad taimed oma elu maapinna all ja kohal, mõtleb ta.

Sirutavad end sügavale mulda ja kõrgele üles taeva poole.

Puistavad seemneid, et idaneda teispool närbumist.

Ja inimesed?

Nemad elavad oma elu sissehingamisest väljahingamiseni. Karjest vaikuseni.

Ja need, kes ei jõua karjeni? Kas keegi mäletab neid? (lk 7)

Södermalmil mõistetakse kasutatud lapsevankreid hinnata, tõepoolest, mõne kulunuma pruugitud harulduse eest makstakse ehk kõrgemat hinda kui uhiuue "linnaoludele kohandatud ja maastikule sobiva" ning "optimeeritud, vahtplasttäidisega ratastel", otse vabrikust saabunud toote eest. Tuleb ju näidata, et mõtled kliima peale. (Aga see ei tähenda kindlasti mitte, et ollakse shabby chic või retro. Ja hoopiski mitte anti- või alternatiivne, see oli ju õige ammu?)

Södermalmil jah, aga mitte Vaasalinnas. Vähemalt mõne aasta eest mitte, enne kui Lidl sisse kolis. Siis seisid sissepääsu juures uued mustad lapsevankrid, peale mõne üksiku kahvaturoosa võib-olla. Mõne tüdruku vanemad ilmselt ei käinud ajaga kaasas, ei taibanud, et ka siin, kesklinna äärmistel ääremaadel, tuleb sooneutraalsust au sees hoida. Või söandada koguni normidele väljakutse esitada. Osta poissbeebile punane jakk. Ja pisitüdrukule kaitsevärvides bodi. Aga lillemustriga müts pisipoisile? Litritega? Ei iial! ("Aga seda poleks ma ju ka siis ostnud, kui ta tüdruk oleks.") (lk 8)

Kas pole see mitte kõigile emadele ühine, taipab ta äkitselt. Et nad tahavad oma lastele kõige paremat. Õiged emad tahavad seda vist alati?

Õiged?

Kas kõik siis ei ole?

Ei. (lk 9)

Kes julgeks tänapäeval veel koera poe ette rihma otsa jätta? Lidli ette Vanadise väljakule? Sellesse jumalast mahajäetud paika, mis on laenanud nime jumalannalt. Laenanud nime sinult, Freja. [---]

Aeg-ajalt viskab keegi talle mündi, leivatüki, ehk ka puuvilja. ("Aed- ja puuviljad on Lidlil ju nii ilusad. Ja odavad.") Ta konutab ju seal nagu koer - muidugi ei usalda me rihma tema kätte. Kas Freja on ka tema jumalanna? Freja, kes valvab emade ja laste üle. (Kust ta küll seda oli lugenud? Võib-olla Vikipeediast. Christer ei kirjutaks ju ometi ealeski nii?)

Viljakuse, elujõu ja armastuse jumalanna.

Kirg ja kannatus.

Surm ikka ligi. (lk 9-10)

Aga nüüd on meil uued jumalad. Ja me otsustame ise, kelle päralt on maailm. Kes tohib sündida, enne kui sureb - ja kes ei saagi võimalust (või pääseb, mõni nimetaks seda küllap pääsemiseks).

Tema ise. Naine, kes alati Lidli juures istub. Kõik naised.

Mitte mehed: naised.

Meeste võim ei maksa, maailma asustavad naised. Kas tema mõtleb nii?

Ei.

Tema mõtleb, et surnute arv ületab elavate arvu. Ometi on meid nüüd nii palju, rohkem kui eales varem. Teel surmast surma lohistame oma hapraid kehi ehast koiduni ja uue ehani, aga surnute arv ületab elavate arvu. (lk 10)

Meeste võim.

Mis on nende võim? Nende võim, kes hommikuti Vanadise väljakult allamäge rühivad, teel metroosse või 7-Elevenisse? Nende võim, kes tingimata tahavad elada kesklinnas ning on ostnud korteri linnasüdamesse, kuid selle odavamasse, kaugemasse nurka. (Ei, muidugi pole asi selles. Neid lummas lihtsalt korteri võlu, nad nägid potentsiaali. Ja muidugi on see tore ümbruskond, nii Odenplan kui ka Sankt Eriksplan on oige lähedal. Ja Hagapark, ärge unustage Hagaparki.)

Ehk viisid nad kõigepealt lapse lasteaeda (ja nimetavad seda muidugi "lasteaiaks", mitte "eelkooliks", kuigi eelkooliõpetajad lakkamatult osutavad, kui väär ja isegi solvav on niisugune kangekaelsus). Nad on ju tänapäeva mehed, isad, kes on laste jaoks olemas.

Aktiivsed.

Osalejad. (lk 11)

Ja ikkagi.

Võimetus.

Vere läppunud lõhn, kui ei peaks. Asjatu ootus, kui oleks aeg. Tuim valu kõhus.

Alati kõhus.

Alati, alati kõhus.

Alati algab kõik kõhust (Kõhutunne. Nii ju öeldakse? Ja see pole midagi, mis oleks vaid naistele omane. Kõhutunde järgi käia.) Ikka algab see kõhust - ja verest. Kuidas võis ta vere unustada?

Veri, Freja.

Inimesele algab kõik verest nagu kõigile imetajatele.

Mammalia. Mammad. Lapsed.

Kõigile, kes mune enda sees kannavad. Kehast lahkuvad munad ja seemned ei nõua verd. Kooruvad kleepuvama pesas, idanevad mullas.

Aga kestad on samad. Elu peab alati tungima läbi kestade. Veres - või vereta. (Aga neitsinahk? Kuidas on neitsinahaga? Seegi on kest või volt, millest tuleb läbi tungida.) (lk 12)

Esimene kord. Kui vana ta oli? Kümme? Üksteist?

Ehmatus.

Kas veri ei pidanud siis punasem olema? See mõte on talle meelde jäänud. Kirsspunane aluspükste valgel puuvillasel. Kuidas ema oli... Ema oli ju ometi püüdnud teda ette valmistada? Rääkida, et hakkab. Ja kuidas siis. Kuidas temal ka. "Seal! Kraanikausi all kapis. Sealt võid võtta, kui aeg käes on. Ja pärast ei tohi kunagi vetsust alla lasta. Seda sa ju tead?"

Seda ta teadis. Kõike teadis.

Ja ikkagi: õudus. Häbi. Ta ei läinud kraanikausialuse kapi ligigi, vaid üritas tualettpaberiga, et saaks selle siiski alla lasta. Minema uhta.

Kuidas ta - asjatult - üritas kirsspunast peita pesukorvi. Jahmunud ema: "Aga? Aga miks... Oeh!"

Ja: "Saa ometi aru, sa pead sidemeid kasutama. Ei, mitte tampoone! See ei lähe, kullake. Neitsinahk, saa aru. Neitsinahk."

Aga see ei ole ju nahk, nüüd ta teab. See on volt. Mida saab pingule tõmmata ja venitada, millesse saab sisse tungida ja millest välja tungida. Kuidas sai tema ema... kuidas ta siis arvas, et... et veri?! (lk 13)

Kuidas tal oligi kombeks öelda, kui tema ja õeraas väikesed olid? "Varsti on poisid platsis," ütles ta. Nende isa. "Varsti tuleb mul neid haavlipüssiga minema ajada."

Nii ta ütles.

Nii ütlesid isad.

Küllap ütlevad isad nii veel praegugi (kuigi: haavlipüssiga? Kas pole siis mõnd kaasaegsemat, urbaansemat viisi?)

Ja need uued, aktiivsed, osalevad isad ka? Kas nemad ka oma tütardele nii ütlevad, täpselt nagu emade isad? Veel mitte, võib-olla. Mitte praegu, kui Alice ja Nelly ja Viida veel jalutuskärus Vaasapargi kummist liumäele sõidavad ja suure labakindaga tatist nina hõõruvad.

Aga mõne aasta pärast küll.

"Varsti tuleb mul neid haavlipüssiga minema ajada."

Jaa.

Nagu isaseid kasse kodus Frösövägenil (kuigi selleks oli ometi aiakastmise voolik). Seda suurt ja punast, kes ikka krundile uitama tuli. Mis ta nimi oligi - Snoddas? Ja naabrite torsakat pruunilapilist. Neist ei tohtinud, kohe kindlasti ei tohtinud Tussani kavalere saada, nüüd kus see aeg ilmselt hakkas kätte jõudma. (lk 14)

Ehk püüame neid kaitsta just nende endi ihade eest?

Kasse.

Tütreid.

Mis ohtu võib ihas olla, mõtleb ta algul. Ja siis: seda peaks tema ju ometi teadma.

Tema ju ometi?

Sa oled ju paljude jumalanna, Freja? (lk 15)

Neli poega. Kaks halli, täpselt nagu Tussan, kaks punast - isasse?

Värvid on ju tegelikult ennustatavad, kui vanemad on teada (siin peab ta end parandama: isa, kui isa on teada. Emas ei kahelda ju kunagi. Või siiski Freja: kaheldakse küll?): "Oodatav tulem".

Ta on seda kassikasvatajate (Ragdolli, Bengali, Maine Cooni, püha Birma, Cornish Rexi, ookerkassi, Abessiinia kassi aretajate, äkitselt on neid tõugusid nii palju) kodulehekülgedel näinud, nii kirjutavad nad siis, kui tulemas on uus pesakond: "Oodatav tulem." Missuguste värvikombinatsioonidega võib arvestada, olenevalt sellest, kas pojad on emased või isased. Need on nimelt erinevad.

Oodatav tulem pärast pimekohtingut Grand Hotelli verandal. Tüdruk: punapea, tedretähniline, tsöliaakia, diabeet. Poiss: tuhkblond, eesmine risthambumus, ADHD.

Neli poega: Pepsi, Sprite, Zingo ja... Ei. Mingi karastusjook, mille nimes on ka s-täht, kuna see osutus hirmus tähtsaks: "Kassinimedes peab "s" olema, pidage meeles." (lk 16)

Temal endal autot ei ole. Ei ole juhilubagi ju. Seda pole nagu kunagi tarvis läinud. Või - kas ikka saab nii öelda. Endastki mõista on tulnud ette olukordi, kus sellest oleks kasu olnud. Muidugi on ta pidanud oma elu kohandama. (Aga seda teeb inimene ju igal juhul, kogu aeg? Kohandab oma elu. Mis meil ikka muud peale hakata? Seda me ju teemegi?) (lk 17-18)