Nüüd ohkas ka ema. Aga olgem ausad - see pole minu süü, et pean alalõpmata näägutama. Omapäi oleks ta väga kehv lapsevanem. Kui ma asjadel silma peal ei hoia, unustaks ta ära kõik mu hambaarstiajad ja laseks mul lõpmata kaua üleval olla, isegi kooliõhtutel, ega kontrolliks kunagi, kas ma olen kodused ülesanded korralikult ära teinud või puhtad sokid jalga pannud. Minu arust peaks ta veidi rohkem pingutama. Ta peaks olema parem majapidaja ja panema Lutikat ilusamini riidesse (ja keelama selle hüüdnime ära - tema nimi on Miranda!). Ta peaks ostma täisterajahust leiba, mitte viilutatud saia ja selle haaknõela kõrvast ära võtma. Ta ei tohiks olla nipsakas sotsiaalhoolekande töötaja vastu ega raisata sealt saadavat iganädalast toetust sätendavatele riietele ja Tõugu vana auto varuosadele.
Anne Fine, "Minu ema on võimatu", tlk Evelin Banha]], 2014, lk 21-22
