Asta Hameri

Asta Hameri (kuni 1938 Asta Hammermann; pseudonüümid: A. Alasi, A. Mäger; A. Nael; 2. detsember 1922 – 18. juuli 1995) oli eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.

Artiklid

• Aeg ja ajaviitelisus on selles raamatus niisuguses proportsioonis, mis teeb nõutuks — on see ikka meelega või kogemata? Ajast on selle rämedanimelise romaani lehekülgedele jõudnud tõesti hõngu, kuid sedagi kõige rohkem läbi 30-ndate aastate keskpaiku avaldatud ajaviiteromaanide, mis loeti kapsasteks ja mille autoreid ülevaadetes tavatseti märkida "jt." hulgas. Kogemuslik ja kujutluslik, suutlikkus ja suutmatus on siin mingis kirjanduslikus mürsikueas — kare ja kange, liialdamisega liialdav, lihtsameelselt suuresõnaline, enesekriitika alles eos. (lk 880)
• Aastakümnendi panoraamne läbikirjutamine on tükk tõsist tööd, milles lavastamisjulgusega peaks kaasas käima valikutegemise vaev. "Rusikaid" lugedes on viimast vähe tunda, sest tulemus on nagu Sokusoo liivik, kuhu tema looja kõik iluta tükid kokku loopinud — kunstiiluta tükid. Hoopsalt kõrvu on autoritekstis Veileri kõmureporteri ja külakrooniku sõnaosavus, sekka tänapäeva tarbepruuki, mis kujutatud aastatesse kuidagi ei sobitu. (lk 880)
• Ajastureaalide vastu patustamisi on teoses paksult, aga nõutuks ei tee mitte see, kas näit. J. Oro lastelaul oli sel aastal juba "vana", kas maakoolis esitati väikeste luikede tantsu, kui seda teatriski ei tehtud vms., vaid hoopis asjalikul moel antud ning teose arenduses määravad arvepidamised. (lk 880)
• Aga on ka olude hindamisel tagantjärele-tarkust, mis romaani niigi sakilise selgroo külge ei kinnitu. Lõpupoolsed peatükid (1939— 1940) kujunevad juba hargu aetud otste kokkukahmimiseks, ergastuseks sagedased kriminaalsed käänakud. (lk 881)
• Kui avaralt autor ka poleks oma eesmärgi seadnud, see esikteos on paratamatult esimese vasika nägu. Teadagi pole ta suliromaan, millel on oma žanritunnused, aga ajalooromaaniks pole ta ka kirjutatud. Ju siis — imelugusid arvestades — ulmelis-olmeline. Aega viitev kahtlemata. (lk 881)
  • Asta Hameri, "Ajahõnguline ajaviiteromaan", Looming 6/1980, lk 880-881 (Arvustus: Silver Anniko, "Rusikad", Tallinn: Eesti Raamat, 1979.)

• Aleksis Kivi "Seitse venda" on humoristlik romaan ja samal ajal ka ülev poeem rahva arenemisvõimest ning hariduspüüdest. Kivi "juured ja oksad" on selles tuge vasti ühte kasvanud tema sünnimaa ja rahvaga, kelle kunstiline sõna on kirjaniku loomingust lahutamatu. "Seitsmes vennas" särab rahva kujutlusvõime ja huumorimeel, võidutseb visa tahe, mis "viib mehe ka läbi halli kivi".
• Kujutades tervet arengulõiku soome rahva elust, näitab kirjanik ajaloo tõele vastavalt neid arenguraskusi, mille ületamisega jõuti metsastamiselt maa- ja eneseharimiseni. Teoses meenutatakse, et ristiusk kord Hämemaal pikka aega "paganlusega" võitles. Kuidas võitnud kirik oma võimu ja vahenditega rahvast valgustas, kuidas selline haridustöö rahva teadvuses kajastus, see on "Seitsmes vennas" antud tõepäraselt. Rahvausundi kujutlused elavad teose tegelastes kõrvuti usulistega, laenates viimastele oma funkt sioone (jumalasõnale antakse tarbeväärtus tondi peletamisel). Külas ja kiriku läheduses viibides elavad vennad üle viimsepäeva-hirmu, Impivaarale asudes on nad lähemal kummituste ja nõianoolte maailmale. Vastava arengufaasi käsitlemisel pole ükski teaduslik eritlus täpsem Kivi omast.
• Neis piirides viibki Kivi seitse häme venda vabadust kitsendava ühiskondliku elu ja vaimuharimise eest metsade pakku. Seal lastakse neil rinda pista looduse, loomade ja enese metsikusega, lastakse metsaromantikal enesele lõppu kuulutada ja tuuakse elu käsituselt muutunud vennad taas ühiskonda. Niisuguse russooliku retke sisemine koomika kasvab selles avalduvast vasturääkivusest: ühiskonnast põgenedes viivad vennad endas kaasa vajaduse kehtestada oma elus siiski ühiskondliku korra "parakrahvid".
• Vennad on nagu Impivaara kunagi sele alemaale kasvanud mets, mis oma tohutu kasvujõuga taotleb endise laane piiritut vabadust. Vendade esivanem hoolitses seda maad omaks võttes mitte enda, vaid järeltulijate heaolu eest. Nii talitas Kivigi seitset pakaltukaga poega omaks tunnistades. Romaanis hoiab Aapo oma vendade ees peeglit, talitsedes ja suunates neid ilukõnesse rüüta tud õpetusega. Ka Kivi soov oli, et lugejad tema teoses oma tugevust ja nõrkust tundes jagaksid kirjaniku armastust oma rahva vastu, ning et sellest kasvaks "püüd kodumaa õnne ja hüvangu poole".
• Näilikest eeldustest hoolimata on teos dramatiseerimiseks üks raskemaid. Kuidas anda sellest oluline tema koomilise ja lüürilise seost arvestavalt, kuidas panna elama teose eepilised osad, tabada rahvuslikku omapära jne., — juba neilgi küsimustel on kaal terviku seisukohast. Pealegi puudub laval ja teatrisaalis vendade kadestamisväärt aeg tõmmata tõusukohtade vahel hinge muinaslugude kuulamisega või avada-avastada rikastavaid karakterjooni vendade tõemeelsetes arutlustes.
  • Asta Hameri, "Teosest ja tõlgendusest", Sirp ja Vasar, 16. märts 1956, lk 5

Välislingid

• Asta Hameri, "Kommunisti kohast elus ja kirjanduses", Sirp ja Vasar, 23. märts 1962, lk 2