Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/märts

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

  • Kohe tanuma taga, teispool vesist heinamaasiilu, algas mets: esiteks võserikku, siis kõrgeid puid, raiesmikke ja jälle metsa ning metsa.
"Ja nõnda maailma lõpuni," kinnitas Kusta, "ainult mets ja mets!"
"Oled sa seal käinud?" päris Mart. "Seal maailma lõpus?"
"Teadagi! Kui see must utetall kord ära kadus, läksin teda otsima. Ja kust ma ta leidsin? Seisis otse maailma serva peal, jalad harkis, ja näksis rohtu. Ning tema taga polnud enam midagi."
"Oi, kui naljakas!" kilkas Maret.
"Naljakas neh," oli Kustagi nõus, "mis seal veel rääkidagi."

3

4

[Sander:] Kudas nii?
[Piibeleht:] Ei, nemä om egaüits esi omale "Pisuhännä" tennü ja arwustewä palehigin toda.

5

6

  • Maailm on lahke kunstnike vastu. Meie kogesime seda lõputult kogu oma pikal teekonnal Melaneesiasse. Ja see oli midagi palju paremat kui tavaline kaastunne ebapraktiliste olendite vastu. Me märkasime, kuidas meile täiesti võõraste inimeste nägudel tekkis äkki huvi, kui nad teada said, et me oleme kunstnikud. Sellisel juhul vajasime abi. Endastmõistetavalt eeldati (ja peaaegu alati õigesti), et meil on millestki puudu või oleme hädas. Soovimata kiidelda iseendaga, sest ühiskonna suhtumine kunstnikusse ei sõltu tema kui isiku veetlusest ega tema andekuse astmest, ma arvan, et läbikäimine kunstiinimestega äratab inimolendeis selle "inimlikkuse", mis nendes leidub. Midagi selletaolist ei toimu teiste elukutsetega inimeste suhtes. Ja miski muu maailmas ei oleks võimaldanud meie ekspeditsioonil, kellel ei olnud pennigi hinge taga, jõuda nii kaugele, nagu seda on Saalomoni saared.

7

8

  • Miks emad seda teevad?
Mida?
Püüavad ohte ette aimata, mõtlevad päästekaugusele.
Sest varem või hiljem juhtub midagi hirmsat. Mu vanaema sisendas seda minu emale kogu tema lapsepõlve, mu ema minule, kogu mu lapsepõlve, nüüd tuleb minul Ninaga tegeleda.
Aga teil jääb kõige tähtsam märkamata.

9

Ununevad ammuaegsed
häbistavad haavad
ning Ukraina au ja kuulsus
taas elusaks saavad,
jälle kirgas koiduvalgus
lööb särama meile...
Kaelustage üksteist, vennad,
on mu palve teile!

10

Metshani otsib varju laskudes
rootihnikust ja samblikute seest.

Paar kurge, jäänud on kes ligi ööd,
hääletult purjetavad üle taevavöö.

Ja nagu vaim, kel ümber tihe loor,
nüüd hiilib hämariku vari üle soo.

Hall, raske, roomab tarnas udukeel,
kuid soo on juba vakka une sees.

11

12

  • Meie igatsust koha järele, kus saaksime igavesti rahus elada, peegeldab muidugi ka meie juurdlemine eksistentsi kaduvuse üle. Me teame, et peame ühel päeval lahkuma, ja meil tuleb õppida selle teadmisega elama. Ainsaks lohutuseks on ehk see, kui saame midagi edasi anda, elu ennast, aga ka teadmisi, kogemusi, tuge – lastele, kaasinimestele. Üksnes jagades isetult seda, mis on meile oluline, leiame midagi, mida võiks pidada igaveseks eluks.

13

See, kes on ületanud argiilma pelu,
võib tihti mõtet koondada, et laksub.
Tal kestab sisemine keskustelu
ka siis, kui sarvik ise südant katsub.

Kes suveleitsakus võib tunda talve kargust,
kes talvetuisus usub haljusesse,
see tallab surma, tallab eluargust.
Ei usu ühte ta, vaid usub paljudesse.

  • Andres Ehin, "Optimistlik sonett", rmt: "Vaimusõõrmed", Eesti Raamat, 1978, lk 5

14

Tümita mu südant, transsooline jumal, sest sinu
kõrv on ainus, mis kuuleb: pane hirm minu südamesse,
kus usk on muutnud mu meeled tuhmiks & kinnitab
mu verele, et seda iial ei valata. Näita iga mu osa
iga võõra vihale, üllata neid minu sahtlitega,
täis kaarte, mis juhatavad tühemikeni & kaardistavad
kaugust mu uhkusest, mu tuumast. Õõv, ära lahku,
vaid tee pesa mu niuete õõnsustesse & hoia mind käpukil.

15

  • [Iiri legendide kogumise kohta vanadest käsikirjadest:] Ja kui õpetatud mehed, kes Dublini kolledžis elavad, kus nii paljusid nendest vanadest kirjutistest säilitatakse, oleks rohkem iiri asju austanud, poleks see töö jäetud emanda hooleks, kes peab majapidamise eest hoolt kandma, kuulama kaebusi ja andma ära oma toiduosa. (Eessõna "Mu kallid sõbrad", lk 3)

16

  • Viimaks hammustasin läbi kõigi nende kirjade otstarbe, mida ta mulle meie esimesest kohtumisest peale palavikuliselt kirjutama hakkas. G ei olnud nimelt ainult teismeliste tüdrukute armastaja, vaid ka kirjanik, tema autoriteet ja psühholoogiline haare olid piisavad, et panna parasjagu tema huviorbiidis olev nümfett kirjalikult kinnitama, et ta on võrku püütud. Kiri jätab jälje, saaja peab sellele vastama, ja kui see on lõõmavalt lüüriline, peab suutma ka vääriliselt vastata. Vaikivale survele alluv teismeline võtab südameasjaks kinnitada G-le, kui suurt naudingut mees talle pakub - et politsei sekkumisel ei tekiks vähimatki kahtlust tema nõusolekus.

17

Teadus on roos,
milles magab tõuk
ja näeb und liblikakssaamisest.

18

  • [Proua de Clèves:] "Niikaua, kui ta end õnnetuks pidas, oli ta diskreetne," ütles ta endale, "aga mõte õnnest, isegi ebakindel, tegi ta diskreetsusele lõpu. Ta ei suutnud kujutleda, et teda armastatakse, soovimata, et see teatavaks saaks. /---/ Ma eksisin, kui arvasin, et on olemas mõni mees, kes on võimeline varjama seda, mis tema enesearmastust kergitab."

19

Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus.
Sel hetkel just. Sel hetkel. Ja igal minutil.
Läks põhja kuskil laev. Ja lennuk puruks kukkus.
Ja tõusis Dnepri kaldal kui koit koirohulill.
/---/
Komeet ent lendab veel. Ja last veel paelub lelu.
Ja mõtet olevat näib mõttel veel ja teol.
On õnnis iga hetk ja nendest koosnev elu
sel ülemaailmsel äkksurma niidupeol.

20

  • Eesti rahvast on võõramaiste vägede ja valitsejate poolt aastasadu tapetud, röövitud, alistatud ja ahistatud. Sellepärast on meie rahvuslikus eneseteadvuses tekkinud lõhestatud identiteeditaju: ühest küljest enesehaletsus ja nukrus, et me elame geopoliitiliselt vales kohas, kus suurtel naabritel on meid eriti kerge jalge alla tallata, teiselt poolt aga kujutelm, et eestluse säilimine kogu selle lakkamatu mõnitamise käigus on juba iseenesest kangelastegu.
    • Arvo Alas, "Islandi saagad ja Eesti", Looming 2/1999

21

Mulle ei meeldi see, mida kuu arvatakse tegevat.
Mind segadusse ajavat, ovuleerima panevat,

mulle igatsust lusikaga sisse toppivat. Omamoodi muistne
kohtinguvägistusrohi. Nii et ma ulun su poole, kuu,

olen vihane. Võtan öö tagasi. Pannes mind
kõõrutama su kahtlase valguse poole,

panid mind jahtima sind,
maailma halvimat armsamat, ikka ja jälle,

lootes peeglit, sosinat, taipamist.
Kuid sa kaod pikkadeks öödeks

koos kõigi mu erootiliste saladuste
ja terve mu alateadvusega.

Kui kaua pean ma püüdma kivist vett pigistada?
Nagu oleks halb poiss-sõber heas bändis.

22

  • Kas "poliitilisest" või "rahvuslikust mälust" saab rääkida seal, kus ajalugu on identiteediloome teenistuses; kus kodanikud võtavad selle omaks ja poliitikud seda vannutavad? Erinevalt mitmehäälsest sotsiaalsest mälust, mis on "alt" tulev mälu ja mis hävib ikka ja jälle põlvkondade vahetudes, on ajaülesena kestma mõeldud rahvuslik mälu palju ühtsem konstruktsioon, mis on seotud poliitiliste institutsioonidega ja mõjutab ühiskonda "ülevalt alla".
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 45

23

  • Keelekasutus vormib tegelikkust ehk seda, kuidas inimesed endast aru saavad, maailma interpreteerivad ja teisi kohtlevad. Dehumaniseerimine, patologiseerimine ja nähtamatuks muutmine on kolm laialt kasutusel olevat keelel põhinevat võtet, millega kindlustatakse ühiskonnas olemasolevaid võimustruktuure ning eiratakse naiste ja vähemusgruppide agentsust. Seepärast on äärmuspopulistide seletamine, et nemad kui mehed soovivad lõpetada meeste allasurumise või et Eestis ei ole võrdse kohtlemisega probleeme, demagoogiline rünnak ja sellisena sama absurdne kui mõisakupja kurtmine, et talli juures nuuti saanud külarahvas kiusab teda, sest ei võta tänaval mütsi maha ega kummarda piisavalt sügavalt.

24

Sulane oli loomadega ees läinud,
meie isaga, mina tihkudes, temal pilk tume
ja helge korraga, siis kahekesi järele.
"Vaata, raha käib riigiga koos,"
ütles ta justkui vabandades,
“pole riiki, pole raha ka, ainult kuld on alati hinnas.
Kuld särab, aga paber koltub,
nagu vanad raamatud mädanevad ära
ja sõnadest pole tühjagi aru saada.
Siis pole ju raamatul ka enam mõtet."

25

26

  • [Jalgsi läbi mere Kõinastule minekust:] Minu jaoks on need läbi vee jalgsi kulgemised väga erilised, sest loodus on meist alati tugevam ja meri on just see keskkond, mis oskab eriti hästi iseloomu näidata. Kui ta sind juba läbi laseb, siis see looduse poolehoiu tunne on väga puudutav ja see teeb väga alandlikuks ning härdaks, eriti, kui sa oled kuhugi esimest korda minemas, sest sa ei tunne mere põhja ja kõik on uus.

27

  • Tolles vanaaegses linnas, kus perekondliku auväärsuse igavusest polnud muud väljapääsu kui jõhker ning igav pahelisus, ümbritses end muinasjutulise, haldjalossi säraga villa linnavärava juures. Seal mängiti kõrgelt, joodi kallilt ja kohtuti naisolenditega, kes polnud just libud, kuid ka mitte daamid; ja perenaine, abielus naine, professor Unrati proua, laulis kõditavaid laule, tantsis ebasündsaid tantse ja kui asja õieti aeti, oli valmis isegi rumalusteks. Et midagi niisugust olemas oli! Ei saadud teisiti, kui et oldi sunnitud igal õhtul korduvalt mõtlema Unrati majale. Nähti mõnd tuttavat nurga taha lipsavat, või kuuldi kellalööke, lausuti endamisi: "Nüüd läheb seal lahti." Mindi voodisse, väsinuna, ilma et oleks teatud, millest see väsimus on tingitud ja ohati: "Seal käib nüüd täies hoos."

28

  • Ütlesin Kärdla koolilastele märksõna, mis on jäänud minu elutunnetuse ja kõlbeliste vaadete kujunemisele üheks nurgakiviks: varikala.
Mis on varikala? Rannahiidlane taipab hästi: varikala on see, mis võrkudest paati varises ja mis oli nagu selle saagi ühisosa. Kui me lastena varahommikuti läksime paadi vastu, siis, matkides vanu mehi, arvestasime: näe, neli pardalauda kõigest vee pääl — täna peaksid võrgud täis olema. Kui võrgud olid viidud, koguti varisenud kalad, jagati osadeks ja öeldi: selle viite sellisesse tallu — seal pole sel aastal merel käijat. Need olid talud, kus mehed olid suurel merel või oli meri toitja võtnud. Öeldi, et näed, selle viite sinna, sest sellel perel merevärsket pole. Elus ei ole mul olnud uhkemat tunnet kui kalakandamiga tulles öeldes: näe, teile merevärsket! Ja tänu, mis öeldi. Mulle on jäänud varikala märksõnaks.
Kui võtame tänapäeva majandusliku, poliitilise ja eetilise situatsiooni, siis küll tahaks, et au sisse tuleksid seisukohad: jaga teisega, mida sulle on antud; ära ole kümne küünega enda poole; saa aru, et jagatud leivapalukene on kümme korda kallim kui enda poole krahmatud. Inimväärtus ei seisne kaugeltki selles, kui palju sul on varandust ja raha, vaid selles, mida sa selle kõrvalt oma ligimesele oled andnud.

29

Õpeta mind, Elu,
et ma oskaksin oma südant sulle avada,
kui sa põleva põõsana räägid.
Sest sinu hääl on südamete surm ja elu.

Ei ole kahju sellest südamest,
keda sa omaenese kätega risti lööd
või kes puruneb su kaudse kanna alt.
Sest selle südame mõõt on täis saanud.

On seda südant,
tuhatkordselt: oi seda südant,
kes sind kunagi ei maitsnud, Elu,
jumala ussikeste ihaldet roog.

30

31

  • Nii siis: riikide tasakaalu rikkujaks on õiglusetunde tallamine võimu abil, sest et rahvaste kultuuripüüdeline kaastunne õigluse algtunde kaitsmiseks välja astub ja kultuuriväärtuste eest sõdijaid julgustab ja aitab.
    • Juhan Luiga, "Poliitilised päevamured I", Tartu: Noor-Eesti, 1935, lk 5-6

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2024/märts&oldid=120016"