Kohe tanuma taga, teispool vesist heinamaasiilu, algas mets: esiteks võserikku, siis kõrgeid puid, raiesmikke ja jälle metsa ning metsa.
"Ja nõnda maailma lõpuni," kinnitas Kusta, "ainult mets ja mets!"
"Oled sa seal käinud?" päris Mart. "Seal maailma lõpus?"
"Teadagi! Kui see must utetall kord ära kadus, läksin teda otsima. Ja kust ma ta leidsin? Seisis otse maailma serva peal, jalad harkis, ja näksis rohtu. Ning tema taga polnud enam midagi."
"Oi, kui naljakas!" kilkas Maret.
"Naljakas neh," oli Kustagi nõus, "mis seal veel rääkidagi."
