Vikitsitaadid

Ema

(Ümber suunatud leheküljelt Emad)


Ema on naissoost lapsevanem: naine, kes on lapse sünnitanud või üles kasvatanud.

Lavinia Fontana (1552–1614), "Bianca degli Utili Maselli oma lastega", s.d.
Johann Köler, "Ema portree" 1863
Elin Danielson-Gambogi, "Emadus" (1893)
Jessie Willcox Smith, "Roosa kübar" (1907)
Grace Joel, "Ema ja laps" (u 1910)
Virginie Demont-Breton (1859–1935), "Alma mater", s.d.
Mikuláš Galanda, "Ema ja laps (roosa madonna)" (1934)
Elanor Ruth Colburn, "Harlem" (1937)
Immigrandist ema lastega (1936, Dorothea Lange foto)
Bharti Dayal (*1961), "Ema ja laps", s.d.

Proosa

muuda


  • On olemas üks suurem lähedus kui ema ja lapse vaheline — kunstniku ja tema teose vahel.


  • "Ema, õnnista nüüd oma lapsi!" ütles Bulba. "Palu jumalat, et nad võitleksid vapralt, kaitseksid alati rüütliau, et seisaksid alati Kristuse usu eest, — või muidu — kõngegu nad parem, et nende haisugi maailmas enam järele ei jääks! Astuge, lapsed, ema juurde — ema palve päästab teid nii vee kui maa peal." Ema, nõrk nagu ema ikka, kaelustas neid, võttis kaks väikest ikooni ja pani need härdalt nuttes poegadele kaela. "Kaitsku teid... jumalaema... Ärge unustage, pojukesed, oma ema... saatke vähemalt sõnakegi endast..." Edasi ei suutnud ta enam rääkida.


  • Juba ärkab ema, tõuseb üles ja tuleb sängi juurde. Nüüd algab tema vahikord. Tuhat korda ennem oleks ta ise haige, kui aga tema laps oleks terve.
"Ema, ära nuta," ütleb haige.
"Ei nuta, ei nuta," vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist.
"Taevaisa, mispärast just tema," mõtleb ta, "mispärast just tema?!"
Mõtted lendavad tulevikku, ja ema näeb vaimus oma last puusärgis. Oh … Mispärast just tema? Kas ta ei võinud elada, tema ainuke laps? Mispärast nii noorelt? … Laul … Õpetaja sõnad … Muld krabiseb vastu puusärki … "Rahu sinu põrmule …" Temal on nüüd rahu. Aga kui ta nüüd veel kord paluks, südamest … härdasti … Kas siis taevaisa tõesti on nii vali, et ta ei halasta? …
Ja ema kummardub oma lapse kohale, palub … Palub kaua. Kui ta lõpetab, on ta süda kergem, ta loodab jälle, et Arno saab terveks. (I osa, XIV ptk)


  • Jungi koolkonna ja indogermaanide kirglik soov on minna tagasi emaihhu, jääda sinna pikemaks ajaks ja sündida siis edaspidi mammale meelepärasemaks pojukeseks, keda mamma enam ei tapa. India šaktismi ja tantrismi aluseks on usk, et päämine naisjumalus on kõigepäält kehastunud emas, kes selle adepti sünnitab. Siis on ta selles naises, kelle ta omale võtab šaktiks, ja kolmandal korral ta ilmub mõrtsukana, tähendab tapjana, Kaalina, siis kui adept saab vanaks ja hakkab nagunii surema. Seega siis ideaaliks on igavesti moonduv ema, Magna Mater. (XI. "Nõid võitlemas haigustega, kutsumus surmana, haldjasnaised")
    • Uku Masing, "Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust", Akadeemia 4/1989, lk 873


  • Kui ma esimest korda nägin seda kõhna naist, kes käis pisut ettepoole kõveras, nagu kannaks ta mõnd nägematut koormat õlgadel, kelle kitsas, päevitunud nägu oli nagu kokku vajunud kõrgeseljaliseks ninaks ja kelle vesihallid silmad vaatasid aralt ja kitsad kahvatud huuled olid nagu kõverdunud alalisest nutust, ei tundnudki ma suurt pettumust, et mu tõeline ema kujutletuga põrmugi ei sarnane.
    • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, Tallinn: Ajaraamat, 1995, lk 14-15


  • Ta oli oma põrnitseva pilgu ja härjahäälega alati kohal, korraldas meie elu, õpetas asjade eest õiget hinda maksma, hoidis meil kõigil valvsalt silma peal ja jutustas emale kõigest, mida ema tema arvates pidi teadma. Nagu suur pruun rohmakas ingel hoolitses ta meie kõigi justkui natuke arutute laste eest. Meie ema ta lihtsalt jumaldas ja laulis talle kõikjal valjul häälel kiitust, pannes ema piinlikkust tundma.
"Te peaksite ikka mõtlema, mis teie teevad," rääkis ta meile tõsise näoga. "Me ei taha ju ema pahandama."
"Mille hea pärast, Spiro?" vaidles Larry hästi teeseldud imestusega vastu. "Ta pole meie heaks midagi teinud... miks siis meie peaksime temast hoolima?"
"Jumaluke, master Larry, ärge ometi niimoodi naljatavad!" ahastas Spiro.
"Tal on täiesti õigus, Spiro," kinnitas Leslie surmtõsiselt. "Teate, ta pole tõesti suurem asi ema."
"Ärge rääkivad nii, ärge rääkivad nii!" möirgas Spiro. "Jumala ausõna, kui minul oleks niisugune ema, ma põlvedaks ta ees iga hommik ja suudleks ta jalad."


  • Ema oli sale ja pehme, kullakarva juuksed palmikuina ümber pea nagu tiaara ja silmad varjus voolava sügava jaheda kanalivee värvi, peaaegu punakasvioletsed, neisse kinni jäänud merevaigutäpikestega. Ta silmades võisite näha ta mõtteid ringi ujumas nagu kalu — mõned heledad, mõned tumedad, mõned kiired, väledad, mõned aeglased ja kerged, ja mõnikord, nagu siis, kui ta vaatas sinna, kus asus Maa, oli neis ainult värv ja muud ei midagi. Ta istus paadininas, üks käsi puhkas paadiserval, teine ta tumesiniste pükste süles, ja seal, kus ta pluus avanes nagu valge lill, oli näha kriipsuke päikesest pruunistunud pehmet kaela.
Ta vaatas kogu aeg ettepoole, et näha, mis seal on, ja kuna ta ei näinud küllalt selgesti, vaatas ta tagasi oma abikaasa poole, ja nägi läbi tema silmade, niisiis peegeldunult, seda, mis oli ees, ja et mees lisas sellele peegeldusele osa enesest, kindlameelse vankumatuse, siis naise nägu lõõgastus nõusolevalt ja ta pöördus tagasi, teades äkki, mida otsida. (ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")


  • Toa ühes küljes istus ema pisipojaga, kellel olid alati seljas niisked villased rõivad. Ema käed olid lapse ümber, kogu tema tähelepanu kuulus pojale. Suurel, vastu kardinaid seatud toolil istus sõdurirühiga mees ja pigistas põlvede vahel väikest tüdrukut, kes seal kiljudes seisis. Mehe näol, vuntside varjus, oli napp ja pingul naeratus. Ta "kõditas" last. See oli "mäng", magamaminekueelne "mäng", kombetalitus. Vanema lapsega mängiti, ta väsitati ära, temaga tegeldi, enne kui ta magama pandi. See oli isapoolne vastutulek emale, kes ei suutnud kõigi päevaste nõudmistega, Emily nõudmistega toime tulla. Laps kandis pikka öösärki, kaeluse ja kätiste ümber olid rüüsid. Tema juuksed olid harjatud ja paelaga kinnitatud. Veel mõne minuti eest oli ta olnud puhas, korralik ja kena tüdrukuke valges öösärgis, valge pael juustes, kuid nüüd oli ta kuumav ja higine ning tema keha tõmbles ja väänles, et pääseda mehe suurte käte eest, mis teda pigistasid, mille sõrmed ta ribikontide vahele tungisid — pääseda suure julma näo eest, mis mingi salajase rahuldusilmega talle nii lähedale kummardus. [---]
Ema oli ükskõikne. Ta ei teadnud, mis toimus või mida väike tüdruk läbi elas. Sest see oli "mäng" ning vingumine ja protestimine olid kuulunud temagi lapsepõlve ja olid seetõttu loomulikud, terved ja lubatud. Temast õhkus tühjust, võhiklikkuse ükskõiksust. Ta kudrutas ja rääkis tuima, töllakil suuga lapsukesega, samal ajal kui isa jätkas oma tegevust, vaadates aeg-ajalt naise poole, näol äärmiselt keeruline ilme: süütunne, aga sellest ei olnud ta ise teadlik; palve, sest ta tundis, et see, mida ta teeb, pole õige ja tuleks lõpetada; hämmastus, et see on lubatud, ja et seda lubas tema naine, kes mitte ei protestinud, vaid koguni julgustas teda selles "mängus"; ning kõige muuga segunes ilme, mis tema näolt kunagi päriselt ei kadunud: puhas uskumatus, et kõik on nii võimatu.
  • Doris Lessing, "Ellujäänu mälestused", tlk Krista Kaer, LR 47-49 1983, lk 64


  • Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see nagu hane selga vesi. Ema sõltus minu vanaemast ja minu onust, kes olid tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitseteist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin. Mina olin talle sülle langenud nagu õnn, ainult minu käest võis ta kuulda:
Vadistades teekann
jookseb kohvikannu man.
[---]
Oma armastust väljendasin ma talle metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Nutsin, kui ta kodust ära läks, ja lärmasin ning tembutasin, kui ta tagasi tuli.
  • Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 5


  • Kohtumispaigaks saab ühine elutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga looduse poolt on nii juba määratud, et ema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma riik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid piire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa uksel pole lukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)
  • Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)
  • Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist. (lk 18)
  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
    • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, Tartu: Elmatar, 2005


  • Emad peavad lapsi hädas toetama ja lohutama, mitte neile meelehärmi valmistama. Nii see vähemalt raamatutes ja filmides käis.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, Tallinn: Katherine, 1994, lk 44


Mina istusin maja ees ja mängisin savimullaga, sõtkusin seda ning voolisin sellest hiiglaslikke falloseid, rindu ja tuharaid.
Punasest savist voolisin ka ema kuju, millesse ma oma lapsenäppudega auke uuristasin. Voolisin suu, nina, silmad, kõrvad, suguelundi, päraku ja naba.
Ema oli auke täis, nagu ka meie maja, minu riided ja kingad. Toppisin kingaauke mudaga kinni. (lk 14)
  • Ema küsis:
"Te ei armasta mind enam?"
Mees vastas:
"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud." (lk 19)
  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)


  • Nanny Ogg ei hoolinud suuremat sellest, mida inimesed teavad, veel vähem sellest, mida nad arvavad, ning elas uues, nipsasjakesi täis kiilutud majakeses päris keset Lancre’i linna ning oma isikliku impeeriumi südames. Arvukad tütred ja miniad käisid mingi graafiku järgi talle süüa tegemas ja tema tube koristamas. Iga horisontaalne pind oli täis kuhjatud iluasjakesi, mida perekonnaliikmed olid kaasa toonud oma kaugetelt reisidelt. Pojad ja pojapojad hoolitsesid, et riidas puid jätkuks, et katus peaks ja korsten pühitud saaks; baarikapp oli ikka täis ja tubakapaun Nanny kiiktooli juures alati tubakast pungil. Kamina kohal oli suur põletuskirjas silt kirjaga "Ema". Ükski türann ajaloos ei olnud kunagi saavutanud nii täielikku võimu.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, Tallinn: Varrak, 2001, lk 61


  • Poisile meeldisid plaadid, mitte tema.
Ema oli ema, ema pärast oli piinlik, ema elas kummalist elu, tema ja ema vahele oli hakanud kerkima müür, mida popmuusika lammutada ei suutnud.
Ema ei tohiks armastada hip-hoppi ega elada üüritud, kitsas teismelise ulualuses, kus riided vedelevad põrandal ning siinseal on plaadiümbrised. Õiged emad elavad eramutes, küpsetavad kukleid ning neil on mitmetuhandeline õmblusmasin. Helen nägi sageli poisi silmist, et ta on täiesti vale ema. Poiss ei usaldanud teda. Ta hoidis Helenit endast käeulatuse kaugusel. Helen oli liiga tema moodi.
Täiskasvanud ei olnud enam täiskasvanud, nad olid igavesed teismelised, samas kui teismelised said aina nooremalt täiskasvanuks. Piirid pühiti minema ning uued piirid tekkisid paradoksaalsetesse kohtadesse.
  • Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Avita, 2002, lk 25


  • [Seersant Pisipepu:] "Ma kuulsin kunagi ühte juttu ja see on uskumatu, aga vahel söövad härjapõlvlased oma lapsi, õigemini siis ema sööb ära oma lapse, oma vastsündinud lapse, kui valitseb nälg. Kas teie meelest see pole uskumatu?"
Porgandi suu vajus korraks lahti, kuid siis ütles vaikne hääl: "Jah, mina vist usuksin, seersant, andke andeks."
A. E. Pessimal vaatas trotslikult Lõbusa ja Porgandi jahmunud ilmet ning üritas selja natuke rohkem sirgu ajada. "Siin on küsimus ju loogikas, saate aru? Toitu ei ole? Aga ema võib ellu jääda, kui oma lapse nii-öelda uuesti endasse võtab, sest kui toit on otsas, sureks laps varsti niikuinii. Tegelikult on laps surnud juba sel hetkel, kui selline dilemma tekib. Ema, vastupidi, võib last ära süües piisavalt kaua elus püsida, et leitaks toitu, mis saab ka temale kättesaadavaks, ja ajajooksul uue lapse ilmale tuua."

[---]

Lõbus Pisipepu kehitas õlgu. "Aga omaenda lapse ärasöömine on ju ometi halb, või kuidas?"
"Teate, seersant," vastas A. E. Pessimal, "ma olen selliste asjade kohta lugenud ja kui mõelda võimalikele lõpptulemuse variantidele, milleks on kas nii ema kui lapse surm või lapse surm, kuid ema võimalik ellujäämine, siis peab järelduseks olema, et ema otsus on õige. Oma raamatus "Usside pidu" mainib kolonel F. J. Massingham härjapõlvlastega seoses just seda seika: härjapõlvlaste maailmavaate kohaselt läheb ärasöödud laps, kes tuli ju loomulikult välja ema seest, lihtsalt tagasi sinna, kust ta tuli, ja sünnib loodetavasti uuesti mingil ajal tulevikus, kui olud on soodsamad, nii et tegelikult on kõik korras. Võib ju arvata, et see vaatenurk ei kannata lähemat uurimist, aga kui sa oled silmitsi hirmsa matemaatikaga, muutub maailm hoopis teistsuguseks."
Kabinetti laskus vaikus, kõik mõtlesid kuuldu üle.
Porgand ütles: "Sa ju tead, kuidas tänavakakluse ajal on, Lõbus. Vahel läheb asi tuliseks ja sa tead, et keegi peab surema, sina või nemad - see ongi see matemaatika." (lk 170-171)
  • Vimesile pakkus tõelist mõnu poisi nägu küünlavalgel jälgida, eriti kuna Feeney liigutas mõeldes suud. Ja nii ütles Vimes: "Ma olen kindel, ülemkonstaabel Upshot, et selles asjas kaasaaitamine oleks teie edasisele karjäärile väga kasulik."
Selle viimase kommentaari peale hakkas proua Upshot, kes piilus üle oma poja õla, uhkusest õhetama ja ütles: "Kuula härra hertsogit, Feeney! Sa võiksid kuhugi jõuda, täpselt nagu ma alati ütlen! Ära nüüd enam vaidle, mine juba, poiss."
Seda emalikku nõuannet saatis proua Upshoti hüplemine ühe koha peal nii kiiresti, et teda oleks võinud õmblusmasina külge kinnitada. Jumalad tänatud, et mampsid olemas on, mõtles Vimes, kui Feeney lõpuks tõlda ronis, kaasas pudel kuuma teega, paar puhtaid aluspükse ja pool õunapirukat. (lk 191-192)
  • Pimedus oli kestnud umbes neli tundi, kui Vimesi äratas üks väike poiss, kes kargas voodi peal - ja seega ka Sam Vimesi peal - ning ütles: "Willikins leidis linnu, kes on äsja surnud. Issi! Emme ütleb, et ma võin seda... lahata, kui sina lubad, issi!"
Vimesil õnnestus pominal öelda: "Jah, olgu, kui ema ütleb, et võib," ja vajus tagasi pimedusse. (lk 224)
  • Vimes laskis pilgul üle jõugu käia, üritades kuritahtlikud ja ohtlikud süütutest ja rumalatest eraldada. Ta tahtis käega vehkida, arvates, et kärbes lendas kõrvast mööda, kuid siis kuulis ta ahhetust ning nägi, et sillutisekividel lebab nool ja proua Upshot vaatab oma luuda, mis vajus kaheks tükiks.
Teoreetiliselt oleks proua Upshot pidanud karjatama, kuid ta oli kaua võmmide läheduses viibinud, niisiis osutas ta purustatud luuale, näost punane, ja ütles tooniga, mida valdavad ainult emad: "See maksis pool dollarit! Ega luuad puu otsas ei kasva! See tuleb teil kinni maksta!"
Silmapilkselt algas palavikuline taskutes kolistamine. Üks mees, kellel oli suurepäraselt kaine mõtlemine, võttis mütsi peast ja kohe hakkasid selle sisse sadama mündid. Kuna paljud neist müntidest olid kiirustades näppu jäänud dollarised või pooledollarised, oli selge, et proua Upshot on terveks eluks luudadega kindlustatud. (lk 230)


  • Ema Norast tahab perekond vaid üht: seda, mida ikka kõikidest emadest oodatakse ja loodetakse.
Vastutustunnet.
Ema Nora teab seda, kuid vahib ikka kogu aeg "Travelit". Ja räägib.
Et ta tahaks minna elama kas või... Mauritaaniasse.
"Vist ikka Mauritiusele?" küsib Šaša Ema Nora viga märgates.
Targad lapsed ju ei taha, et nende Ema mataks end kogu eluks Aafrika liiva sisse.
"Ja ka Mauritiusele," on Ema Nora nõus. (lk 15-16)
  • Ema Nora pabistas salamisi, sest oma laste silme all valjusti pabistada oleks täielik autoriteedi mahamängimine. (lk 288)
  • Vaid oma raamatutes teab Ema Nora, mida peavad mehed tegema ja kuidas peavad naised käituma.
Kuid reaalses elus käitus Ema Nora nagu lastekirjanik.
Sel juhul peaks alati meeles pidama, et kriitiline mõtlemine sobib igal ajal, välja arvatud siis, kui räägid oma emast. (lk 289)


  • Aastaid hiljem sain teada, et mu ema, kes on üldiselt vaikne ja kuiviku tüüpi, kuid samas kohutavalt otsekohene naine, otsustas tookord meie teise klassi õpetaja üles otsida ning talle – kõige viisakamate teadaolevate sõnadega muidugi – selgitada, et sellel naisterahval pole klassiruumi asja ning soovitas tal apteeki kassapidajaks minna. (lk 34-35)
  • Ema elas lõpuks meie juures Washingtonis kaheksa aastat, kuid tol hetkel ta kinnitas, et kolimine on vaid ajutine, et ta jääb ainult senikauaks, kui tüdrukud on sisse elanud. Samuti keeldus ta enda mingisse mulli panemisest. Ta loobus salateenistuse kaitsest ning vältis meediat, selleks et hoida madalat profiili ja kerget sammu. Ta võlus Valge Maja majapidajaid, nõudes, et peseb ise oma pesu ning järgnevatel aastatel käis ta residentsist sisse ja välja nii nagu ise tahtis. Kui tal oli midagi vaja, kõndis ta väravast välja lähimasse CVS-i apteeki või Filene's Basementi kaubanduskeskusse, leidis uusi sõpru ja sai nendega lõunasöögi ajal korrapäraselt kokku. Iga kord, kui mõni võõras kommenteeris, et ta näeb välja täpselt nagu Michelle Obama ema, siis ta lihtsalt kehitas viisakalt õlgu, ütles: "Jaa, seda ma kuulen ühtepuhku," ning läks oma teed. Mu ema tegi asju omal moel, nagu oli seda alati teinud. (lk 304)
    • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, Tallinn: Helios, 2018


  • Kui kirjutan emast, lähevad mu õlad pingesse ja kael jääb kangeks. Ma ei tahaks olla eemalehoidev ega ettevaatlik. Siiski on elu seda õpetanud. Parem on olla vait. Parem lasta olla kui avada. Parem mööduda kui kokku saada. Tahaksin endast välja heita kogu halva, kadeduse ja kibeduse, mida ema vastu tunnen, kuna on ju ka palju muud, palju head, millele tahan keskenduda. Siiski on see mu meeltes kõigepealt rüvetatud, sammaldunud, riknenud pinnaga inimsuhe, mida ma sellisena taluda ei jaksa. See imeb minust välja jõu ja elu. (lk 33)
  • Muiates olen hakanud nägema ennast osana sellest mammade rongkäigust. On selge, et draama jätkub, kui sünnid juhtumisi sellisest inimesest, keda ei ole armastatud. Olen mõistnud, et nõudsin emalt sama palju ja rohkemgi kui iseendalt. Olen alles keskeas tegelikult talle andeks andma hakanud. Sest ta on mu ema, sama liha ja veri, sama sugupool. Sest et minu ülesanne oli eralduda just temast. Sest tema viis mind vaadata mõjutas mind kõige enam. Sest varem ei saanud ma aru, et asju, mida pidasin tema süüks, põhjustas tegelikult võimetus. Seesama, mida mina oma lastega kogen. Kui palju kordi olen olnud nõutu. Olen olnud hullumas sellest absurdsest olukorrast, kui armastad, aga ei tea, kuidas käituda. Kui palju kordi olen vajanud abi, vajanud lohutust ja sellegipoolest on olnud minu ülesanne teisi lohutada. (lk 125)
  • Minu silme all vananes naine, kellest ma tulnud olin. Siin ta oli, varsti juba rauk. Ema, kelle võimetus näidata või öelda, et ta mind armastab, oli mulle äärmiselt palju valu teinud. Ma ei olnud osanud rääkida ega seda rasket küsimust temaga lahata. Samamoodi, nagu polnud osanud ka tema ja tema ema. Või vanaema ema ja tema ema. Tegemist oli asjaga, mille arutamine ei olnud möödapääsmatu. Jäädi ellu ilma armastust näitamata, ellu oli jäädud ka varasemates ema-tütre suhetes. (lk 300)

Luule

muuda

Kuid ühte ei jõudnud ma lugeda,
see üks, kelle kaissu võin pugeda,
kes mulle salli ja labakud koob,
kes mulle väikese õekese toob.
See on mu emme,
               mu kallis ja hea,
teda ma sõpradest parimaks pean.

Kui teda ei oleks mul kodus,
siis kodu ei olekski kodu.

  • Erika Esop, "Sõber", "Kümme keerusaia", 1982, lk 15


Ja ema nutma jäi
sel ööl, kui ringi surm Chicagos käis.
Isa polnud tulnud koju töölt,
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel.

Ja ema nutma jäi
sel ööl, kui ringi surm Chicagos käis.
Teki üle laste laotas ta,
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl.
...
Ja siis äkki kõik vaikseks jäi,
oli kuulda, kell veel käis.
Isa seisis ukse peal,
haaras ema sülle sealt.
Kuigi ise näost nii hall.
oli õnne olnud tal.


kui meid on palju ja kui meil on rohkelt serotoniini ja endorfiine
kui me kõik rõõmsasti üksteisel jalus sibame ja jumala kiituseks hüppame
kui keegi enam kedagi ei ärrita ega aja meeleheitele
siis on meie kallid emad täitnud oma ülesande

  • Elo Viiding, "Emadepäev" kogus "Selge jälg" (2005), lk 23-24


mul on mu ema
kes on ka pensionil
aga teenib lisa
müürivahes
oled ehk kunagi
möödunud sealt
kus mitte-väga-vanad naised müüvad
suveniire-mütse-kindaid turistidele
mu ema on see
kelle ümber on alati tuvid
sest ta toidab neid harutab lahti nende jalgu
mis on vahel nööriga või metalliga kokku seotud
teiste naiste kiuste
kes teda selle eest vihkavad
tuvid toovad ju viiruseid
parasiite
me kõik tahame olla nii terved terved
elada kaua kaua kaua


aja taga tuleb eelaeg
ja viib su tagasi sinna hommikusse,
kui sa avad silmad ja tema –
su ema – on lahkunud,
ja sa tunned, et sured


magame lapsega päeval
mõne tunni mis seal vahet
kui ma temaga koju ei jäänud
kui ma ikka veel kirjutan
kui te näete mind koosolekutel
siis iga muu kord
kui te mind parasjagu ei näe
siis ma magan

kodustel emadel on vist teistmoodi
mida sina täna tegid
kasvatasid last vä
jeesus küll endal pea on pesemata
nõud on köögis laeni virnas
miks sa üldse pilateses ei käi
miks sa üldse lehti ei loe
ekre arvab sinust nii mõndagi
aga mida arvad sina ekrest

  • Andra Teede, "*magame lapsega päeval...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 41


seda on mu esiemad alati teinud
nad on hakkinud kartulisalatit ja kartnud sõda
nad on saatnud tütred õue mängima
keeranud ennast seljaga akna poole
ja hoidnud hinge kinni et üle läheks

aga see ei lähe
ikka ma nutan ja kardan sõda
...
kartulid jahtuvad kuni hapukoor juba kausis tõmbab
panen pesu kuivama ja neelatan
mitu korda hästi tugevasti
eesti emad seda nad teevad
nad neelatavad nii hästi nii tugevasti
neil on toit valmis kui lapsed tuppa tulevad
nad panevad lauale puhta lina
ja siis nad istuvad sööma ja nad naeratavad
ja see on oluline
peaaegu sama oluline kui kartulisalat
on see naeratus nende laste jaoks

aga sisimas on nad alati valvel
eesti emad
ja nad kardavad alati sõda
ja nad juba teavad
et nad tegelikult peaksid võtma oma tütred
ja nad peaksid praegu põgenema

  • Andra Teede, "*hakin kartulisalatisse lastevorsti...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 48-49


ema on ka inimene
aga sellest muidugi ei piisa
sellest jääb väga väheks
parem on olla vähemalt kaks-kolm
vähemalt poolteist inimest
äärmisel juhul alati kohal

äärmisel juhul ideaalne
igati mitmekülgne
entel tentel trikatrei aga miki hiir sinna sekka
mustamägi hea aga riviera parem
vähemalt vähimgi huvi riidest mähkmete vastu
vähemalt arvamus sss ja nss kohta
bambuskiudude
unetreeningu
rinnapiima ja näputoidu
kogu selle traali-vaali

milline ema ma olen
ma loodan et enam-vähem
kusagil gilmore'i tüdrukute ja
seksi ja linna vahel
ega ma muud ei tea
sina muidugi ei tea üldse neid viiteid kallis
eks ma kunagi seletan
selline vanaaegne värk
ammu enne kui sa üldse
jutuks tulid

  • Andra Teede, "*milline ema ma olen...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 52-53


mu lapsed on ju veel nii väikesed
ma ei saa ometigi raamatuid kirjutada
pesumasinas on üleeilsed nõud
...
mu lapsed on ju veel nii väikesed
mu silmade taga põletab kogu aeg natuke
ma olen vaevu veel mina ja samal ajal kõik naised
kes on kunagi olnud aegade algusest peale
mitte teinud ja läinud ja olnud
elu ilma elamiseta
teise elu eest

  • Andra Teede, "*milline ema ma olen...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 78-79


emadepäevaks on mu laps juba nii suur
ja lauad täis lilli kõik õnnitlevad
üks terve päev aastas kui see polegi iseenesestmõistetav
et ema ärkab esimesena ja ema koristab viimasena
ema töötab ja teenib raha
emal on kapis ilusad kleidid
ema ei saa ennast ju libisema lasta
millal sa viimati neid juukseid värvisid
ja ära unusta aega iseendale
kui katad sõbrannadele laua ja pärast pesed nende nõud
ja proovid kuulata kuidas nad räägivad
elust mis pole enam sinuga seotud

  • Andra Teede, "*emadepäevaks olen nii väsinud...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 95-96

Vanasõnad

muuda
  • Ega ema vits lapsele liiga tee.
  • Ema arm igaks ajaks.
  • Ema edevus, tütre takistus.
  • Ema ees, tütar kannul.
  • Ema hellitab, isa karistab.
  • Ema karistab küll tütart, aga ei kasvata poega.
  • Ema mees ei ole ikka lapse isa.
  • Ema piim kosutab, võõras piim kahandab.
  • Ema pilli tantsib pere.
  • Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe.
  • Ema sureb, isa põgeneb.
  • Ema toimetab enne koitu, tütar magab keskhommikuni.
  • Ema tuntud, isa tundmata.
  • Ema väga vana, tütar liiga noor.
  • Haige (vigane) laps emale kõige armsam.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Isa kuri, ema kuri, veel kurjem venna naine.
  • Kui isa sureb, siis ema kõduneb.
  • Kuidas ema, nõnda tütred.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema.
  • Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
  • Parem ema armu hõlmas kui kuninga kuldlinnas.
  • Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
  • Varssa vaadatakse märast, tütarlast tunnistatakse emast.
  • Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
  • Virk ema, laisad lapsed.
  • Üks ema toidab 9 poega, aga 9 poega ei toida üht ema.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929



Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ema&oldid=126410"