Jarkko Aarre Juhani Laine (17. märts 1947, Turu, Soome – 19. august 2006, Turu) oli soome kirjanik.

Jarkko Laine (1972)

Luule

muuda

Eesti keeles on valik Jarkko Laine luulet ilmunud kogumikus "Kümme nüüdissoome luuletajat" (1991) Viivi Luige tõlkes.


kui Helsingi rong müriseb
            üle raudteesilla
kui reaktiivlennuk tõmbab taevasse
            valge joone
          mina igatsen sind
kui liinilaeva vile ulub
            ja saatjatel läheb kiireks
kui kaubavaguni laadijad
             kinnitavad konksud koormasse
          mina igatsen sind

kui turg kella kahe ajal tühjeneb
             ja WC-s haiseb kusi
kui furgoonauto tahab sisse liiga
             kitsast kangialusest

          mina igatsen sind

          mina igatsen sind

  • Jarkko Laine, "Armastusluuletus suvel 1966", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 142


Tulen ja hiilin. Olen lugenud liiga palju raamatuid,
olen näinud liiga palju filme. See tunne on teistelegi tuttav:
talv magab pargi ära,
aiateivastest kõneldes näeb ta juba kogu aeda
enda omana. Ega kevad ei tulegi.
Parteil on nii tihti õigus
ja parteisid on nii palju.
Teadsin, et kaevan hauda ja olen tõsine.
Minu arust on ebasiiras, kui hauakaevaja naerab.
Kui ma ise seisan haua põhjas,
siis ma küll ei tea, mis aeg nüüd on,
või kas ongi üldse nüüd.

  • Jarkko Laine, "Loobumise eod", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 143


Ma ütlen, et iga luuletaja,
kes järgmistel valimistel
annab oma hääle ära,
ei ole miski luuletaja,
vaid väljasuremisele mõistetud pistrik.

Luuletajale ei sobi portfell
nii nagu taevale tähed,
nende kindel süsteem, väljaarvutatud kaugus maast,
kustumine ja selle järel saabuv valgus.

Luuletajad on selle maa sõjavägi.
Vormi kandvad sõjaväekohustuslased
on ainult kohustuslased.
Luuletaja mantli all kasvab puu.

Kui peegel vaatab peeglisse,
tajub ta seda.
Kui temal oleks keel kõnelda,
teeksime meie maailmaajalugu.

Luuletaja on peegel
ja ta vaatab peeglisse.
Nagu tuul lööb rohu looka,
nii paindub hõbetatud klaas
ja vikerkaar, lubadused, liiduleping.

  • Jarkko Laine, "Põhjapoolsel maal", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 143-144


Kogu mure ja väsimuse
ja pika ajaloo järel
                    maailm sureb.

Vaatan aknast tänavale,
küsimustest
kõva ja puhas nagu vannitoa käterätt
pärast pesumaja.

Hoone kõri lõõtsutab
                    keskpäevakuumuses,
                           pargitee väriseb,
                      tume
                      keeris
                             imeb kuuehõlma.

Kogu hommiku olen kuulanud raadiot
ja nüüd olen ise Raadio:
käin, kuuenööbid lahti,
mööda võõraid tänavaid, ja mängin.

Kõik pronksi valatud luuletajad,
linnusitt õlgadel,
on surnud, öö söehaud
ja koerte hauk.

Tuvide kudrutus räästal
ei ole võidulaul,
vaid üksnes tuvide kudrutus päeval,
kui inimesed teevad tööd,
et kiiremini vananeda
ja tunda õudust surma rõõmudest.

Teadus on roos,
milles magab tõuk
ja näeb und liblikakssaamisest.

          Kes see mind õlale patsutab,
          naeratab kui sõber, kui vana tuttav -
          vaatan talle silma
                           ja tint paberil luitub.

Mis Täis Tund see on?
Mis rong see on saanud käsu minna ära ilma loata?
Mis jaamaülem see seisab,
                        vehib punase lipuga?

  • Jarkko Laine, "Hotellitoas 532", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 144-146


Minul on kraadiklaasis veri,
see tõuseb terve küünra,
kui päike purjetab üle surnuaia.

Mis tähtsust sel on,
et isad on segunenud poegadega
ja emad panevad tütreid mehele
maantee puudele.

Mis tähtsust sel on,
et jätsin maha
loorberi oksad
ja riputasin seinale
küüslaugupärja.

Kelle asi see on,
et pööningupõrandal asub kuu kauss
ja on ajalehtede tornid
nagu varemetelossi
sammaskäik.



Mida teeb jalameheks jäänud automees,
kui öine mets on vait nagu meestekamp?
Motelli tuled paistavad kaugelt,
või on need põrgutuled?
Maantee kaob, sünnib soo, soo hääled.
Taevas loksub kui muda.
Mis sa teed, automees? Puude hingeõhust on nägu märg.
Pimedast langevad teerajale varjud.

  • Jarkko Laine, "Minu testament", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 146-147


Keegi ei puista minu hauale roosilehti ega mürti,
valges rüüs naine ei huigu nuttes viirastustelossi varemetes,
keegi ei usu, kui kehva künnihobuse saab Pegasusest,
mina peaksin teadma tariifid ja maksud
justkui oleks minu amet müüa turul loomi,
see on tõsine asi.
nii nagu Liikide tekkimine
on rahvamajandusteadus,
vaimuteadus peenemalt öeldes,
igaüks, silmad püsti peas,
ülistab oma jumalat,
oraaklina vahib tulevikku,
mis on eimiski,
blanko.

kriitikakartus on bürokraatia algus,
keegi ei vasta enam midagi,
kuna iga vastus sünnitaks küsimuse,
meie võime seista Xanadu väraval,
võime vaadata, kuidas Tsaar ilmub George Orwelli särgis
ja mitte ühtki tõlki ei seisa ta kõrval,
ta oskab tänapäevakeelt ja kõneleb:
Teie hulgas ei ole kindlasti ühtki,
kes tahaks Jonesi tagasitulekut.
Kapitalismis nad tahavad keep up with the Joneses,
ja Xanadu väravad lähevad kinni,
aeg on ikka seesama.

Usklikud rändavad, ennustused on neile palveveskite eest,
nad lähevad tagasi isade maale,
et külvata seemet, koristada saaki,
nisu või valenisu, ikka nii kuidas külvad,
aga iga kõrre nad kasutavad ära, nad on sunnitud kasutama,
iga põllulapi nad on sunnitud ära kasutama,
kesa on jõude
ja jõudeolek sigitab igavesti kuija,
on kärbeste ja luste
ja valemõtete isa,
me oleme haigla, miski haigus meis idaneb,
vaimu rõuged, ajude pehmenemine,
kes see pani meid puuri,
kelle kuldõrrel me vidistame vabadusest,
kes? küsime nagu idioot, kellel on tuline kartul kõris kinni,
mida me tegime, et pääseda Nebukadnetsari poegade pidule?
Küsimused, vastused
keerlevad tsüklitena nagu kriis ja sõda, nagu kõik hävingu ended,
aga maailm ei lõpe
ja ei lõpe inimese tahe.

kui ma olin noorem,
õppisin natuke prantsust, inglist,
ladinatki suitsupakkide pealt,
pea varastatud pahna täis,
lamasin üüritoa diivanil,
raadio kõrva ääres, nägu seina poole, seinal Venceremos,
riiulis kapsaksloetud Trotski ja Krapotkin ja NKP(b) ajalugu,
mina, üliõpilane,
kogu rahva tribüün,
põdesin sügavat tunnet,
see oli vilets western,
desperado rongi varitsemas,
rong viis härrasjõmpsikaid Spartakiaadile,
ainuüksi tema õhuvool kiskus kepi peost,
hoog oli kõva,
jah nii,
ülikool 1. Mail,
meeleavaldusmarss,
ühte jalga käies osa, osa jooksurütmis
nagu film katkises projektoris,
kõrgel massi eesotsas
hulkjuursed inimtaimed, papp-pead
elutute silmadega,
kõigile tuntud ilmetega
hõljuvad purjedena sammudemere kohal,
kui jõuk
voolab tänavakallakust alla,
töörahvas marsil orjastajate vastu,
krantsid kandades keerlemas,
töörahvas tänavaveertel plõksuvatest kaameratest mööda,
mööda joodikute pilgetest, lastest, kes käivad
salga kõrval, matkides lipukandja grimassi,
marssige, plakatid püsti, marssige,
see on teie loovutamatu õigus
nagu õigus seista masina taga,
ikka unelda,
et aeg oleks teine kui ta on,
kogu elu on darvinismi pilge,
das Darwinismus - ainus, milleni preisi aru ulatub -

ilma näota Janus,
kuid aeg on alati sama
ja Liikide tekkimine
algab alati nii: Pater sancte, sic transit
millal midagi, kes kunagi,
keegi alati,
kui aeg on sama
kõikjal,
ja Kublai-Khaan lasi ehitada palee, uhke Xanadu,
ilma näota Janus,
jumal, kelle ainus nimi on Liikide tekkimine,
terror ja vale.

Siis, kui mul olid puhtad käed,
pistsin ma nad taskusse,
vaatasin, kuidas võlurid tõmbavad siidsilindrist
kompaniide kaupa Hegeli õpilasi,
nad kõik murdsid saksa keelt,
rändasid laulu tiivul Moskvasse,
said kuuli kuklasse,
istuvad igas opositsioonis,
ülistavad puukeeles kuradi ilu,

sellest Dante ei rääkinud,
põrgut ei saa osta ega müüa, selle saab sündides kingiks,
sinna ei reisita,
see käib kaasas nagu kuldil riist,
iga ennustaja lüpsab sellest tõe suhkruherneid,
lääne tsivilisatsioon on jälle hukkumisele mõistetud
nagu eeslisabaga pintseldatud maalid, mida seltsimees H. mõistis hukka,
aga kes nüüd tänab seltsimees H.-d?,
temal on läinud maalidest kehvemini, ta on märga auku aetud,
maalid, kohtumõistmine, abstraktne kunst,
olemasolu,
võitlus võib-olla,
progressi muulaajajad ei säästa piitsa
ega peremehe raha,
vabadus andke või surm, nad kisavad
nagu oleks elu vilets varietee-etendus,
aga surma nad saavad,
alati,
ja nad aetakse auku,
märga või kuiva,
keegi ei mäleta,
kellelgi pole meeles,
mis nägu nad olid,

Liikide tekkimine,
keegi ei taha kaduda esimesena,
igaüks himustab kõrgemaks loomaks,
hierarhiliseks tootemjumalaks,
kelle kere otsas võib olla mis tahes,
rahvas ei näe iialgi selle pead,
eimiski, rahvas,
ei iial,

aeg on alati sama,
kesköö hetk,
küünal aknal põleb,
puuvillane taht põleb mühinal nagu tuul,
läbi klaasi vaatab nägu,
lakkamata vaatab,
miks me seda teeme,
ajast aega kujutleme,
et võime teha muud kui me teeme,
iga oma kõne võtame tagasi
ja sülitame uuesti suust,
usume, et keegi ei mäleta,
kuigi aeg on ikka seesama,
kesköö hetk,
aknas on tekst
ikka seesama.

  • Jarkko Laine, "Viiepenni-Hamlet", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 147-153


1. Elust

Elus on kõik laenatud
ja keegi ei austa seda, kes tagasi maksab
või kes üritab maksta -
need on tühja tuule tallajad, romantikud,
ikka nad teevad kas paremat maailma
või kuuliauke oma paremasse ülikonda.
Minul ei ole ehk midagi, millega kiidelda
aga ma olen inimene,
võin saada mullaks või sigade roaks.
Olen ahela osa, kuid ei helise.

Kuulake seda kõnet. Mitte Kahlil Gibrani suust,
vaid läbi raudteejaama meestepeldiku seina.
Ära kunagi tagane. Mine edasi.
Kõik. mis jääb taha, võib tulla ka ette.
Uuri iga võimalust.
Kuskil on alati pragu, millest mahub,
ja kui ei mahu, siis rebeneb kas maailm või mees.
Ära hau mõtteid. Taha.

2. Teadmisest

Ainult need, kes ei tea, teavad kõike,
           täidavad maa.

3. Naistest

Naised, naised.
T. S. Elioti luules
           neid läheb ja tuleb,
kümnetuhandeliirisel rahatähel
on Michelangelo pilt,
           sellest nad räägivad.

4. Kunstist
Please send me the Great Radio Horror Shows, title no. 933977 in
your list. I have enclosed a check of $ 10.

5. Võõrastest maadest

Talupoeg, fess kõrvadel,
larbib leent. Tema pojaidioot
loksutab suppi rinnale,
katsub lusikaga pihta saada kärbestele,
kes tiibadega rosinatena
põrisevad taldriku kohal.

6. Olemasolu tähendusest

Inimesest kõik variseb põrmuks, '
varipilt jääb vaid teistele meelde.

7. Armastusest

Armastus pime, pime,
viha näeb sedagi, mida ei ole.

8. Surmast

Kui olen surnud, kes siis enam elab.

  • Jarkko Laine, "Päralooži prohvet kõneleb", tlk Viivi Luik, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 153-155

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel