Lina Kostenko

Lina Kostenko (sündinud 19. märtsil 1930) on Ukraina luuletaja. Eesti keeles on ilmunud tema luulevalimik "Kordumatus". Mitmed seal ilmunud luuletused on taasavaldatud ka Harald Rajametsa tõlkeantoloogias "Pegasos ja peegel".

"Kordumatus"

Lina Kostenko, "Kordumatus". Tõlkinud Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1990.

Kui merevaiku nutsid männipuud
ja dinosaurus rebasheina vohmis,
ürghunt ürgmetsas ulgus vastu kuud
ja ürglind taevas tiibadega lohmis,
kui peale tungis ürgjää piirijoom:
mismoodi elas - kujutlus on visa! —
siis isiklikult minu esiisa,
neandertallane, püstloodis loom?
/---/
Puuõõs käis talle jumaluse eest;
metskitsele ta rinda paiskas noole,
sõi verist liha käpast nii mis matsus...
Ent ööl, kui puhkes mõru mandliõis,
ta õrnalt emast paitada ehk katsus -
ning esmakordselt nukrust tunda võis.

• "Esiisa", lk 10

Eks muinasjutu luigelaul vist teegi
meil ikka hinge hellaks — nagu siis,
kui mööda kõndis, lihtsalt kõndis keegi,
kes seljas vana leierkasti viis.
/---/
Gravüür, mis kuulub mineviku müüti,
anakronism, ah, nüüdse päikse all...
Väntoreliks kord sellist pilli hüüti.
Mis muinasjutust on see toodud tal?

Meil veel on tähed taevas nagu enne.
Mees, vänta leierkasti, meel tee heaks,
epohhi suured kõrvad siis antenne
ehk viivu kestel pruukima ei peaks.
/---/
Kuid meeleollu veidi luulelisse
meid kõiki, näe, viis mingi võlusund -
ja tema vana halli kaabu sisse
nüüd kuldseid münte puistas õhtutund...

• "*** Eks muinasjutu luigelaul vist teegi", lk 15

Veel hõbe-epolettidega hongad
ei tea planeetidest, kus kevad käes.
Veel nokivad neil tresse õlul rongad,
kuid kuskil tammik lehtib täies väes.

Meil sajab lund, ei kevad siin veel kehti,
kõik aeg üks kurb ja kummaline pilt,
kui kosmilisi kirsiõielehti
külm universum puistab kusagilt.

• "*** Veel hõbe-epolettidega hongad", lk 17

Meest kotkas küünistas, tal nokkis maksa...
Ent see ei ole minu jutu aine.
Kuis elada küll Klymene siis jaksas,
too Prometheuse vaene ustav naine?
/---/
Ja kuis see veri tilkus, soe ja punav
ja nõrgus mööda rusket kivipinda
Ei nutnud, vankus koju oimetuna,
kus väike Deukalion ootas rinda.

Ja elas, hingel valu raske paine,
kui kõrbes. Tagaselja naerdi: "Paras!
Ah kalju külge pandud mehe naine?
Mees midagi vist näppas. Oli varas."

• "Klymene", lk 21

Ei tunne täna sind, ei iseend.
Aed, sooned pingul, kriiksub ümber maja.
Öö mängib viiulit kui erakvend.
Hunt ulub hullust noodist kogu aja.
Noaotsast võetud näljatusatoon...
Maailmad helisevad - jäised kannud.
Hunt ulub ukse taga, püsti koon.
On tänav mustad hambad hange pannud.
Ning ulub hunt, mu ööde kurb solist...
Kuid külmal purikais on hambavalu.
Hunt roomab tuppa, saba jääs, ta vist
on Kalade tähtkujus püüdnud kalu.
Sa istu, hunt. Või lesi ukse all.
Ja räägi mulle oma hundiloomust.
Poe voona kuuest välja. Kah mul tall!
Või ulu. Hännal on sul särjesoomust.
Sa soojenda end siin, mu öine lumm,
ehk meil küll möödas muinasjutuiga...
Ent hommik tuleb. Olen viivu tumm.
Küll aknad valgeks löövad, pole viga.
/---/

• "*** Ei tunne täna sind, ei iseend", lk 27

Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus.
Sel hetkel just. Sel hetkel. Ja igal minutil.
Läks põhja kuskil laev. Ja lennuk puruks kukkus.
Ja tõusis Dnepri kaldal kui koit koirohulill.
/---/
Komeet ent lendab veel. Ja last veel paelub lelu.
Ja mõtet olevat näib mõttel veel ja teol.
On õnnis iga hetk ja nendest koosnev elu
sel ülemaailmsel äkksurma niidupeol.

• "*** Jube kaleidoskoop: taas kuskil keegi hukkus", lk 88